Kurla küla

Kurla ja Meossaare külad asuvad Järvamaal, Türi vallas. Külasid läbib Imavere – Viljandi - Karksi-Nuia maantee. Mõlemad külad on hajaasustusega, kohalik mullastik on viljakas ja sobilik põllumajanduslikuks tootmiseks. Kahjuks on aastaid kestnud põllumajanduse madalseis sundinud mitmeid talupidamisega alustajaid oma tegevuse lõpetama ja suunduma teistele elualadele. Õnneks on siiski ka visad jätkajad ja ka tühjad talud täituvad taas inimestega. Seisuga 01.06.2006 elanike arv Kurlas 54 ja Meossaares 53. Suviti külade elanikkond mitmekordistub, linnakärast pääsemine meelitab inimesi üha enam.

Huvitavat ajaloost

Kurla esmamainimine 1599. Pilistvere kihelkond, Kabala mõisa maadel.

Pilistvere kihelkonna esmamainimine ürikutes 1454.a. Tegelikult oli kihelkond juba palju varem. Ajaloost teame, et kihelkond oma preestriga oli siin olemas juba 13. saj. alguses ja see kuulus Nurmekonna maakonna koosseisu. 1480.a kuulus Pilistvere Põltsamaa halduspiirkonda, sealt edasi Viljandi vaimuliku rüütliordu alluvusse. Poola ajal oli taas Põltsamaa staarostkonna all, hiljem Tartu, edasi Pärnu kreisi koosseisus. Sellises pidevas võimude muutuse keerises olles ja sõdade tallermaana jäi Pilistvere kihelkond oma arengutasemelt muust Viljandimaast maha.

Pilistvere kihelkonna hoogsale arengule pani aluse 1905.a. dr.J.Raamot, kelle õhutusel tekkis Pilistvere põllumeeste selts, mis hakkas tegema selgitustööd uute põllumajanduslike töö ja tootmisviiside levitamiseks. Selle tulemuseks oli esmajoones kiire põllumajanduslik tõus, kuid Pilistverest sai ka tolleaegne ühiskondliku ja seltskondliku organiseerimistöö keskus. Eriti kiirelt arenes Pilistvere ja tema lähem ümbrus 1930-ndatel aastatel, kasvas rahva üldine jõukus, arenes kiirel sammul põllumajandus, karjapidamine ja rahva üldine kultuuritase. Kabala valla üldpind 1934.a. Oli 204 ruutkilomeetrit, kus elas 3032 inimest. 22.12.1866 oli Kabalas esimene vallavolikogu valimine, see toimus mõisa ja kogukonnakohtu käsul. Tuli valida 16 liiget, pooled pidid olema talupidajad ja pooled kohata kogukonnaliikmed.

27. detsembril 1905 kogunes Kabala rahvas Sagevere koolimajja ning võttis vastu laiaulatusliku resolutsiooni, milles olid muuhulgas ka sellised punktid: Tuleb teedetegemisest loobuda seni, kui sellest võtavad osa ka äripidajad ja mõis / Mõisa viinavabrik tuleb sulgeda / Kooliõpetajate palka tuleb suurendada / Koolidel tuleb õppekeeleks võtta eesti keel, usuõpetuse tunde tuleb vähendada / Jahi – ja kalapüügiõigus tuleb rahva omanduseks tunnistada / ajalehte „Postimees“ tuleb boikoteerida.

1923.aastal asutati tolleaegse koolijuhataja initsiatiivil Kabala Haridusselts. Kuni 1934.aastani tegutses seltsi juures segakoor, kes käis kolmel laulupeol. Hiljem hakkas tööle meeskoor. Selts soetas oma liikmetele lugemiseks raamatukogu ja korraldas oma liikmetele segaeeskavaga pidusid.

1925.aastal asutati Kabala Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, kuhu koondus üle saja liikme, kes jagunesid 7 pritsijaoskonda, mis asusid Kurlas, Meosaares, Mäol, Kabalas ja Laevakülas. Ühingul oli oma seltsimaja ja mitmesugust tuletõrjevarustust. Kabala naised asutasid 25.märtsil 1934 Pilistvere Perenaiste Seltsi Kurla osakonna, eestvedajad olid Marie Markus, Linda Ibrus ja Luise Vaarmann. Osakonnal oli 50 liiget ja oma laulukoor ning kodumajandusliku kallakuga raamatukogu. Korraldati kursusi, pidusid, mälestati tähtpäevi.

Majanduslikke sihte taotlevaid organisatsioone oli Kabala vallas tosinkond. Tähtsamad neist olid piimaühingud, neid oli vallas kaks: Kabala-Kurlas ja Villeveres. Mõlemad olid asutatud 1910.a. Kabala-Kurla Piimaühingusse oli koondunud liikmetena 180 karjapidajat. Ühingul oli ajakohase sisustusega aurujõul töötav meierei. 1934.aastal toodi meiereisse 1 402 243 kg piima, millest toode 55 875 kg võid. Meieriks oli Oskas Keeroja, ühingu juhatusse kuulusid Mihkel Lindeberg, Jaan Ilumäe ja Jüri Jaanson.

Kurla külas Tõnu-Jüri talu maal asus juba 1876.aastal ehitatud Kurla veski, 1923.aastast oli veskipidajaks mölder Mihkel Metsavahi. Veski töötas tuulejõul ja valmistas ainult lihtjahu.

Kabala kooli eelkäijaks olid Meossaare ja Laeva koolid. Mõlemas koolis töötas enne ühendamist kokku 5 õpetajat. 1920. a. sügisel oli Meossaare koolis järgmised õpetajad: Jaan Adamson,Viktor Orrik ja Aleksandra Kasuk. Kui koolid 1923. a. ühendati Kabala 6- klassiliseks algkooliks, siis aruandluses näidati sel aastal veel koolid eraldi. Meossaare koolist töötasid õpetajad: Olga Adamson ja Marie Lepik. Huvitav on see, et Kabala vallas otsustati ühendada ka Kurla algkool. Põhjuseks toodi Meossaare kooli üüri tõus ja õpetajate kevadised aiatööd. Kurla kooli ühendamise kohta protestis koolijuhataja. Selle peale Viljandi maakonna koolivalitsuse juhataja saatis telefonogrammi Kabala valda . Selles hoiatatakse valla ametnikke n.ö. isetegevuse eest ja ähvardatakse isegi kohtulikule vastutusele võtmisega. Kurla kool liideti hiljem siiski (1936.a.) Kõik õpilased olid eestlased. Usutunnistuse järgi oldi luteri- ja õigeusku. Päevikute põhjal selgub, et usuõpetuse tundidest osa võtta ei olnud kohustuslik. Koolitöö algas 1. oktoobril ja lõppes mais. Osa lapsi tuli hiljem kooli, mis on seletatav sügistöödega talus. Üldse, kui vaadata klassipäevikutest, siis on seal enamasti puudutud haiguse ja koduste olude tõttu. On ka selliseid põhjusi nagu jalanõude puudus, käib karjas, ei olnud hobust kodus, käis laadal, vanemad olid kodust ära, porine tee..

Võimuvahetus 1940. aastal möödus suhteliselt rahulikult. Siin ei olnud veriseid kokkupõrkeid ega massilist hoonetepõletamist. Ka metsavendade tegevuses ei olnud erilist aktiivsust. 1941 – 1949 nõukogude võimu poolt represseerituid oli Kabala vallas 218 inimest, paljud neist surid vangilaagrites või väljasaadetuna Siberis.

Raivo Kaik - Minu sünnikohast ja teistest taludest

1858.aastast pärit andmete järgi Laaneale talu veel olemas ei olnud. 1862. aastal saabus aga Viljandi kihelkonna Suure-Kõpu vallast Kabala valda koos naise ja pojaga elama Peet Teiverlaur. Kuhu, pole täpselt teada. Ilmselt hakati tol ajal teedest eemal metsas oja kaldal vastu Imavere valla piiri talu rajama. Nimi Laaneale viitab metsale. Metsale viitavad ilmselt ka naabruses asuvad talunimed. Üle oja Eistvere külas on Laanevälja, kus elavad Merilad. Kaugemal üle heinamaade ja läbi metsa olid Kurla küla talud Reinale ja Tikutale. Pilistvere kiriku sünniregistri järgi sündis Peet ja Liisa Teiverlauril Kurla külas Laaneale talus 21.veebruaril 1867.aastal tütar Liisa. Järelikult oli talu selleks ajaks juba olemas. On ka teada, et see osteti mõisalt päriseks, kuid millal täpselt, ei tea. Liisa abiellus 1884.aasta 11.märtsil vanemate kodukohast Suure-Kõpu vallast pärit Mihkel Johansoniga (hilisem nimekuju Juhanson). On ka andmeid, et 24.03.1873.a saabus Suure-Kõpu vallast Kabala valda elama Jüri Teiverlaur (sündinud 17.05.1853), kes oli sugulane, aga kuidas, selle kohta pole andmeid. Pärimuse järgi aidanud ta talu üles ehitada. Lahkus vallast tagasi kodukohta 1883.a.

Mihkel ja Liisa Johansonil (np Teiverlaur sündis 02.02.1887.a poeg Jaan (minu vanaisa) Kõik enne 1918.a kuupäevad on vana kalendri järgi, mis sel ajal Tsaari-Venemaal kehtis. Jaan ristiti 01.03.1887 ja vaderiteks olid Jaan Lutrus, Hans Lutrus ja An Lutrus. Viimased olid pärit ilmselt Eistvere külast. Kunagi enne Teist maailmasõda oli olemas nn Lutruse kõrts, vana maanteed mööda Umbsaare talust Eistvere poole edasi. Ise mäletan veel aega, mil seal olid alles ainult varemed ja nende kõrval kivipurustaja, millega hoone seintest kive võeti ning teele vajalikuks killustikuks purustati. 1944.a oli seal grupp Saksa sõdureid õues kaarti mänginud. Tulnud Vene lennuk ja visanud nende keskele pommi. Kõik saanud surma. Pererahvas viidi peale sõda Siberisse. Keegi järeltulijatest jäänudki sinna elama.

Enne Jaani oli sündinud veel tütar Mari (08.05.1885), kes suri väikelapsena 02.06.1886.a. Peale Jaani sündi läksid Mihkel ja Liisa koos lapsega ära Viljandi kihelkonna Päri mõisa ja elasid seal ilmselt 2-3 aastat. Tallu jäid vanemad. 11.märtsil 1892.a keskpäeval sündis aga Kurla küla Laaneale talus neil tütar Ann Johanson (hiljem Pent). Järelikult olid nad siis tagasi. Sünni registreerimisel pandi isegi kirja, millisel päeva osal laps sündis. 14.augustil 1896.a sündis tütar Ano. Pilistvere kiriku surnute registrist 1897.aasta kohta leiame väga palju leetritesse surnuid. Järelikult möllas see haigus sel ajal epideemiana. Sama aasta 11.aprillil suri sellesse Liisa Juhanson 30 aasta vanuses. Kolm päeva hiljem suri samal põhjusel pisitütar Ano. Nad maeti koos Pilistvere kalmistule 17.aprillil 1897.a. Kuni seniajani ei teadnud mina ega keegi järeltulijatest, et Liisa maeti sinna koos lapsega. Me ei teadnud isegi oma vaarema nime, st et ta Liisa oli. Teadsime, et sinna on maetud vanaisa ema ja kõik. Kui vanaisa Jaan Juhanson 27.06.1956.a suri, oli tema sooviks, et ta saaks maetud ema sülle, kuna ta oli kaotanud ta juba kümneaastaselt. Sellest oli möödunud 59 aastat. Hauda kaevasid tol ajal minu isa Bernhard Kaik ja naabrimees Juhan Mölder Aasu talust. Nad kaevanud, kuni tulid välja mõned luud, juuksed ja kirstulaudade tükid. Matsid luud haua põhja ja vanaisa maeti peale. Et sinna oli ka laps maetud, ei teadnud minu vanaema ega ka ema. Tema sündis ju tegelikult 28 aastat peale oma vanaema surma. Vähemalt sellest kunagi ei räägitud. Sain selle teada alles nüüd tolleaegseid venekeelseid kirikudokumente uurides. Mihkel Juhanson lahkus hiljem kodukohta Kõpu valda ja suri seal 1924.a ning on maetud Kõpu kalmistule. Ilmselt käidi Laanealest sealkandis mõnedki korrad külas. Ema rääkis kord terve päeva kestnud sõidust Kõpu sugulaste poole. Üks päev oldud seal ning kolmandal päeval tuldud tagasi. Käidi ju siis hobusega ja reisimine oli väga vaevaline ning aeganõudev. Talvel oli see isegi kergem, kui just väga karmi pakast ei olnud. Me ei suuda praegu ettegi kujutada, et mõnekümne kilomeetri läbimiseks võib nii kaua aega minna. Siia ehk huvitav vahepala.

1987.a olin kursustel tolleaegses Leningradis ning siis viidi meid ühel päeval Gatšinasse. Tutvustati sealse linna täitevkomitee tegemisi ning Paul I lossi. Küllap ei tahtnud kohalikud meiesugustega eriti aega viita. Kursuslased olid tervest tolleaegsest Nõukogude Liidu loodepiirkonnast Leedust Komini. Grupis, mis läks Gatšinasse, olin mina ainus eestlane. Lõunale viidi Siverskojesse kunagisse teeäärsesse hobupostijaama. Seal selgitati, et see olnud koht, mida Puškin Mihhailovskojesse sõites 14 korda läbinud. Vahel puhanud seal. See olnud koht, kus esimest korda Peterburist Pihkvasse siirduva postitõlla ees olevaid hobuseid vahetatud. Talvel jõutud postitõllaga tuhatnelja sõites Peterburist ühe päevaga Pihkvasse. Selle järgi ei olnud need reisimise kiirused siis midagi nii aeglased. Tõsi, seda said endale lubada ainult rikkad nagu Puškin, kelle kaardimänguvõladki vene tsaar kinni maksis. Nõukogude ajal räägiti tegelikult tema hirmsast tagakiusamisest.

Laaneales kasvasid üles Jaan ja Ann. Ilmselt hakati juba varakult mõtlema uute paremate taluhoonete ehitamisele. Hariti ka põllumaad juurde. 1920.aastal, mil Jaan abiellus minu vanaema Aliide Kalega (hiljem Juhanson), olnud seal põldu umbes kuus hektarit. Praeguse elumaja taga oja poole olnud ainult kivine karjamaa. 1914.a olid aga kerkinud maakivist lauda müürid. Selline aastaarv oli seinal kuni lauda lammutamiseni. Laudale ehitati ülalt kaarjad telliskividega raamitud aknad ja kahe poolega kalasabakujuliselt voodrilaudadega vooderdatud uks. Sel ajal võis see päris uudne välja näha. Jaan Juhanson oli olnud ka Esimeses maailmasõjas. Millal ta sinna sattus, täpselt ei tea, kuid räägiti Vologda kandi, kus ta oli mõni aeg olnud, sääseparvedest ning mitmekuulisest sügisesest kaevikutes ligunemisest Volõõnias Austria-Ungari rindel 1916.a. 1920.a abiellus ta Aliide Kalega, kelle sünnikoht oli hoopis Vana-Põltsamaa vallas. Otse üle oja olid aga Imavere valla talude heinamaad ja kohe Laaneale maade kõrval Pilul asuva Maasika talu oma. Vanaema Aliide õde oli abielus Mihkel Hirvega, kes oli selle talu omanik ning ta ise elas peale sõdasid ka seal. Ju nad siis heinamaal kokku said. Maasikale on tegelikult 7-8 kilomeetrit.

Üldse oli tol ajal palju talude põhikruntidest eemal asuvaid heinamaid. Praegusest talu elumajast otsejoones põhja poole läheb endise Kabala ja Imavere valla piir Seal asuv suur kivi on tegelikult otse kahe valla piiril. Piirist vasakule jäid Kurla küla talude heinamaad. Esimene peale metsast väljumist oli Mullikjaani heinamaa. Heinamaad olid seal veel Videviku, Sepa ja Juhani talul. Mäletan veel üht palkidest ehitatud küüni. Öeldi, et see on Juhani küün. Vastu Reinale talu metsa oli selle talu heinamaa. Metsas oli ojale ehitatud nn lambasild. Mõlemale kaldale oli hulk kive kuhjatud ja vahele ule vee tehtud puust sild. Sellest üle oli tõepoolest Videviku heinamaale aetud lambaid. Mina mäletan aega, mil puust silda enam ei olnud. Olid aga kivised kaldad ja ka oja keskel oli palju kive. Nende all pesitsesid lutsud. Püüdsin neid sealt mitmel korral ise. Ainsaks püügivahendiks oli tavaline kahvel.

Eelmisel Eesti ajal jätkus talus ehitamine. Aida alusmüüril on aastaarv 1925. Sama aasta 4.veebruaril sündis tallu tütar Helmi, minu ema. 1930.a oli valminud lauda otsa risti suur laudadest küün ning 1934.a olid valmis saanud elumaja esimese osa ja sellega kokku ehitatud hobusetalli maakivist müürid. Ka põldu hariti juurde. Kõik kivid, mida ehituseks vajati, saadi oma põldudelt. Suuremad lõhati lõhkeainega ja on teada, et seda tööd tegi hilisemal ajal tuntud lõõtspillimängija Ants Kütt. 1939.a talumajapidamise loendusaktist saame teada, et talul oli maad veidi üle 27 hektari, sellest lahustükina üle nelja hektari heinamaad. See asus nn küla all ehk Tõnuri talust nn Altnurga poole soisel heinamaal. Põldu oli 10 ha, peale seda aiamaa ja ehituste all olev maa ning ülejäänu on kirjas kõik karjamaana, kuigi seal oli päris palju paksu metsa. Kogu metsa kasutatigi tol ajal karjamaana. See oli lõpuks okastraadiga ümbritsetud ning seal karjatati loomi Lisaks on sellel lehel näidatud väga tähtis näitaja, kaugus lähimast sadamast või raudteejaamast. See oli tol ajal arvestatav transport. Laanealest oli Võhma raudteejaama 14 kilomeetrit. Olid kirjas ka loomad ja hooned. Tol ajal oli talus 6 lehma ja üks pull ning 2 mullikat. Peale selle sead, lambad ja kanad. Hobuseid oli kolm. Hoonetest oli valmis saanud ka elumaja puitosa. Kokku 7 tuba. Aastaid oli talus tööl olnud üks teenija. Varem oli abis olnud vanaema venna tütar Magda Kale (Alles). Hiljem töötas mitu aastat Marta Kulu (Mölder), kes abiellus Aasu talu perepoja Juhan Möldriga. Seejärel kolm aastat Saaremaalt pärit Ada Püüa. Viimane on tema nimi peale abiellumist. Tema neiupõlvenime ma ei tea. Ta oli Saaremaalt mandrile tulnud juba kuueteist aasta vanuselt. Olnud esialgu ühes Kabala lähedal asuvas talus. Tema jutu järgi, mida ta rääkis kaheksakümnendatel aastatel, oli peremees väga ihne olnud. Läinud hommikul naisega kodust välja ja öelnud, vaadaku tüdruk ise, kust süüa saab. Samal ajal pannud aga sahvriukse lukku ja võtnud võtme kaasa. Pole tahtnud ka eelnevalt kokku lepitud palka maksta, kuna tüdruk olevat liiga laisk. Minu vanaisa olevat ta sealt lausa päästnud. Laaneales lastud hommikuti kauem magadagi. Talus polegi olnud kogu aeg meeletut kiirustamist nagu eelnevas. Samas jõutud aga kõigi töödega õigel ajal valmis. Tema jaoks olnud üldse kuidagi rahulik elu. Teenijat peetud oma tütrega samaväärseks. Kurla koolimajas oli tegutsenud perenaiste ring, kust temagi oli taluteenijana osa võtnud. Need olnud seal toredad aastad, nagu ta 1986.a meenutas. Meessulast pole aasta läbi olnud. Suuremate hooajatööde ajal kasutatud suvilisi. Nii niitnud mitmel suvel heina Juhan Möldri vend Elmar. Appi kutsutud ka sugulasi, kus peredes rohkem tööjõudu. Nende seas olnud näiteks Voldemar Kale (vanaema vennapoeg) jt. Ka elumaja ning hobusetalli kivist müüride ehitamiseks palgati lisatööjõudu. Ühel suvel töötasid talus Setumaa venelased.

Talust endast oli aga välja pääseda raskem kui mujalt. Läbi Umbsaare metsa viis porine vankritee. Mäletan ise kooliaega, mil sealt pimedatel sügispäevadel läbi sai käidud. Tee kohal olid puude ladvad kahelt poolt koos. Enne Umbsaare talu hooneid oli vana hävinud kraav, kust üle minemiseks üksteisest eemal asuvad suured kivid. Vankriga minnes oli vesi tavaliselt poolde rummu. Teatakse ka lugu, mil vanaisal oli tulnud koos veega purikas (haug) vankrisse. Vanaisa oli seda teed väga tihti kuuseokstega täitnud. Teine tee, kust välja sai, oli Aasu kaudu, kuid sealgi oli ees soine heinamaa, mis kevaditi oli lausa üle ujutatud. Maantee oli talust kaugel Umbsaare talu juures. Talust Eistvere poole Imavere valla maadel olid sealsete talude heinamaad. Kevaditi ujutas oja need tavaliselt üle. Autoga taluni saada võis ainult väga kuival suvel või hilissügisel, kui maa külmunud. Praegune maantee, mis üle talu põldude kulgeb, ehitati 1965-1966.a.

Talu piim viidi Pilistvere meiereisse. Igal aastal kasvatati ka mõni peekonsiga, mis realiseeriti Võhma Eksporttapamajja. Talus kasvatati müügiks ka kartulit. Eistvere mõisas töötas kuni 1940.aastani viinavabrik, mille omanikuks oli parun, kes lahkus Eestist 1939/1940 aasta talvel Umsiedlungi korras Hitleri kutsel Saksamaale. Igal aastal viidud sinna mitu vankrikoormat kartuleid. Lisaks sellele kasvatas vanaisa aegajalt mõne hobuse, mida müüa. Tal olnud selleks hea käsi ja see õnnestunud. Üldiselt oli raha ikkagi napilt. Toit saadi põhiliselt oma talust kätte ja võib isegi öelda, et oldi naturaalmajapidamisel. Poest toodi ainult soola, suhkrut ja heeringat. Muu saadi kõik oma põldudelt ja loomadelt. Mõnikord toodi poest ka pudel viina, mida tarvitati külalistega või tähistati koos abilistega mõne töö lõppu. Vanaisa valmistas sageli ka lahjat koduõlut. Isegi osa riiet valmistati tol ajal veel kodus. Villa käidi lõngaks ketramas Suure-Jaani lähedal Pelda villaveskis, aga kangas kooti kodus telgedel. Terad jahvatati jahuks Pilistvere jahuveskis, mis viiekümnendate aastate lõpupoole maha põles. Jämedamat jahu jahvatati ka Tõnuri talus olevas tuuleveskis. Vajalikud küttepuud ja haod saadi oma metsast ning lisaks ka osa laudadeks vajalikke palke ning muid tarbepuid. Tööde kergendamiseks osteti tallu mitmeid hobujõul töötavaid põllumajandusmasinaid. Olid olemas heinaniidumasin, looreha ja kartulivõtmismasin. Vilja masindamiseks oli külas grupi talude peale üks viljapeksumasin.

Siiski sooviti, et järnev põlvkond saaks enam kooliharidust. Ema oli läinud peale Pilistvere algkooli lõpetamist õppima Türi Gümnaasiumi. Õpingud katkesid sõja ajal. Sel ajal õppis ta Lõhaveres asunud kodumajanduskoolis ja omandas sealt hulgaliselt oskusi, mida ta ka hiljem kasutas. Näiteks kutsuti teda sageli pidu- ja peielaudade jaoks toitu valmistama. Samuti oskas ta teha erinevat liiki käsitööd: kardinaid heegeldada, kindaid, sokke, kampsuneid kududa, kangast ja vaipu kududa jne.

Sõja ajal oli talu siiski sattunud sõjakeerisesse. 1944.a kees Imaveres äge sõjategevus. Mürsud lennanud üle talu. Kusagil Taadikveres olnud suurtükipatarei. Loomad aetud metsa ja ise varjutud hobusetalli kivimüüride vahele. Enne sõda ostetud poest suur tünn heeringaid. Mäletan, et seda suurt puust tünni kasutati hiljem kapsaste hapendamiseks. Samuti ostetud 200 liitrine vaat petrooleumi ja mitu suurt kotti soola. Soola oli nii palju, et seda kasutati veel viiekümnendate aastate alguses liha soolamiseks. Saksa ajal valmistanud vanaisa ka puskarit. Tegi seda oja ääres paekividest laotud pisikeses kuuris. See oli tegelikult ka siis keelatud.

1944.a hilissuvel ja sügisel, kui sõda jälle Eestisse jõudis, olid talus varjul mitmed mehed, nende seas ka minu isa, kes varjas ennast mobilisatsiooni eest. Saksa sõjaväest oli ta pääsenud, kuna oli vormistatud Kabalas oleva Kotisopi talu omanikuks. Sealt oli pärit minu vanaema Marie Kaik (np Raadik). Ise elas ta koos vanaisaga Eistveres Möldrivälja talus ja see oli enamasti rentnikele välja antud. Tegelikult oli seal ainult paar ha põldu ja natuke soist heinamaad. Õiget talumõõtu ta välja ei andnud. Venelased aga talude omanikest ei hoolinud ning mobiliseeriti kõik. Veel peale sõdagi oli tema peidupaigaks talu elumaja teise korruse väljaehituse peal olev katusealune laudadest punker. Hiljem õnnestus tal ennast legaliseerida ning jõululaupäeval 1945.a minu vanemad laualatati. Emal olnud Leili Vaasmaalt laenatud loor peas.

Talu peeti edasi ning kolhoosi minnes 1949.a läksid sinna kolm hobust ja kolm lehma ning lisaks põllutööriistu ja hooned peale elumaja. Vanaisa talitas noorhobuseid ehk sälgusid. Nende talliks sai talu laut. Oma loomad tuli panna maja otsas olevasse hobusetalli. Loomulikult olid otse elumaja otsas olevas ruumis hobused kohasemad loomad. Nad ei eraldanud nii palju virtsa kui lehmad ja sead. Vanaisa õpetas neist sälgudest mõne ka tööhobuseks välja. Veel viiekümnendate esimesel poolel pandi endisele laudale uus katus ja hoone taga olevasse salvkaevu põhja puuriti sügav puurkaev. Lapiti ka küüni katust. Metsa taga olevad talude heinamaad said hobuste karjamaaks. Suur territoorium piirati okastraataiaga. Ühel suvel murdis hunt kaks noort sälgu. Siis käis tolleaegne kolhoosi hobusefarmi juhataja Jaan Laos mitu päeva Juhani küünis istudes hunti jahtimas. Korjust ei puudutatud ning ta ootas seal hundi tagasitulekut. Hunt aga ei tulnudki. Korjused viis vanaisa Navestisse, kus oli rebasekasvandus. Kuna noored hobused olid päevad läbi karjamaal, saadeti mind koos vennaga tavaliselt keskpäeval vaatama, kas nad alles on. Hiljem hakkasime neid ka õhtuti koju ajama. Kord, kui koos emaga neid koju ajamas olime, kostus eemalt Reinale metsast hirmus röögatus. Mis see oli, ei tea, kuid hobused ehmusid ja jooksid tuhatnelja koduni välja. Hiljem kasutasime sama meetodit ka ise. Läksime põõsa taha ja röökisime. Hobused hakkasidki jooksma, kuid õige pea nad sellele enam ei reageerinud. Peale vanaisa surma talitas neid noori sälgusid mõne aasta ka minu ema. Seejärel lõpetati sälgude pidamine ning laut jäi tühjaks. Peagi lagunes katus ning lagi kukkus sisse. Maakivist müürid veeti kusagile uusehituse vundamendi täiteks. Lisaks tegi vanaisa mitmesugust puutööd. Valmistas regesid, vankreid, lookasid, puutünne ja muud. Kolhoosist sai nende eest normipäevi ja peale ümberarvestamist nappi tasu. Palju väiksemaid asju tehti aga ka teene-teene vastu. Nä'iteks saadi Paemuru talust sepalt midagi rauast tehtut vastu. See naturaalmajapidamine eksisteeris edasi ka peale sõda. Alles viiekümnendate aastate lõpus hakati poest leiba ostma. Varem seda kolhoosnik poest ei saanudki. Näiteks toodi Kabala poodi leiba ainult tööliste ja teenistujate jaoks ning seda müüdi vastavalt nimekirjale.

Elekter ilmus külla 1960.aastal. Kui Kihule ehitati uus lehmalaut, oli see kolhoosis esimene, kus kasutati elektrilüpsi. See oli siis nii uudne asi, et meid viidi koolist seda vaatama. Naabrinaine Marta Mölder oli siis seal lüpsja ja ta näitas meile kõike.

Laaneale talusse veeti elektriliin alles 1964.a sügisel, ajal, kui mina olin juba keskkooli lõpetanud ja töötasin Adavere koolis õpetajana. Milline julgus ja pealehakkamine nii noorelt! Tegelikult tuli igal perel, kus elektrit sooviti, ise liin valmis teha ja kõik ise osta. Mäletan koos vennaga postiaukude kaevamist. Nii, nagu seda praegu tehakse, ei osanud siis keegi unistadagi. Varem oli alates viiekümnendate aastate keskpaigast olemas akudel töötav raadio. Aku sai aga mõne aja pärast tühjaks. Siis tuli see viia laadimisele. Viimast sai teha Paemuru talus, kus oli katusel tuulegeneraator. Need päevad, mil aku seal oli, tuli ilma läbi ajada. Ega akusidki saada ei olnud. Mäletan, et meil kasutati üht sektsiooni tanki akust.

Kui kolhoosis koristati kuuekümnendatel aastatel kogu teravili kombainidega, siis kolhoosnike õue-aiamaadel kasvatatav vili, tavaliselt oder, masindati veel kümnendi lõpus viljapeksumasinaga. Viimastel aastatel hoiti seda masinat meie talu küünis ja toodi sealt vajaduse korral välja. Masinat ringiajava traktoriga töötas Johannes Silla Näksi talust. Mäletan, kui olin kord nädalavahetusel kodus käimas, käis J.Silla meil ja hoiatas, et naaberkolhoosist himustatakse seda masinat ja ülemustel olevat selleks juba mingisugune kokkulepe sõlmitud. Tema palve oli, kui keegi sealt uurima tuleb, öeldagu, et ilma temata ei vii seda masinat keegi ära ja pealegi polevat see üldse töökorras. Tegelikult töötas küll. Ta ütles ka, millega me siis oma otra peksma hakkame, kui see ka veel ära veetakse. Seekord jäi masin alles, kuid hiljem ta lagunes niigi ja küün tarvitati kütteks. Aida ostis ema kolhoosilt 150 rubla eest tagasi.

Viiekümnendate aastate alguses elas talus seitse inimest: Vanaisa Jaan Juhanson (14.02.1887 -27.06.1956), vanaema Aliide Juhanson (23.03.1892 -26.03.1974), ema Helmi Kaik (04.02.1925 -03.02.1986), isa Bernhard Kaik (27.01.1923 -29.07.1998), minu vend Rein (29.05.1947 -04.08.1983), mina (1946) ja vend Jüri (1951).

Alguses arvati talus olevat kaks leibkonda, st nagu sel ajal arvestati. Vanaisa-vanaema olid eraldi leibkond. Kasutati kahte kolhoosniku õue-aiamaad ning kokku võis olla kaks lehma. Muidugi võis enam olla ka muid loomi . Peale vanaisa surma jäi üks leibkond. Peale sõda hakati talus pidama ka mesilasi. Sellega alustas isa. Tema isa Hugo Kaik, kes elas Eistveres Möldrivälja talus, sai need oskused oma vennalt Paul Kaigilt (1896 -1982), kes oli peale Esimese maailmasõja järgseid segadusi ja sõdasid Krimmi elama jäänud. Tolleaegselt Nõukogude Venemaalt ei lastud enam kodumaale tagasi. Krimmis oli ta olnud sovhoosi mesinik. Tegelikult lasti küll, aga ainult lühikese perioodi jooksul. Tema ei olnud sellisest võimalusest isegi õigel ajal teada saanud. Tuli peale sõda Eestisse ja elas veidi aega koos perega vanaisa talus. Hiljem ehitas Viljandisse maja ning elas seal elu lõpuni.

Viiekümnendate teisel poolel oli neid üsna tulus pidada. Ühel aastal saadi 11-12 mesilasperelt 8-9 piimanõu täit mett, mis ära müüdi. Isa ostis siis pruugitud sõiduauto “Pobeda”. Tegelikult oli see mark juba siis tootmisest maas. Teda loeti aga äkki väga rikkaks meheks. Autot polnud sel ajal kellelgi. Tegelikult oli tema vennal “Moskvitš” ja ega ta ei tahtnud kehvem olla. Kuuekümnendate aastate teisel poolel läksid minu vanemad lahku ning isa asus elama Vändrasse, kus elas surmani. Mina kohtasin teda siis väga harva ja me ei suhelnud omavahel, kuna tema uus naine seda ei sallinud. Mina lahkusin kodust juba 1965.aastal. Töötasin õpetajana ja õppisin ülikoolis. Abiellusin Vigalast pärit Liia Kupitsaga. Pärnus elan alates 1968.aastast. Üheksa viimast aastat oli minu töökohaks Sisekaitseakadeemia. Olin politseikoolis töötav Sisekaitseakadeemia õppejõud. Alates 1.septembrist olen pensionil, annan individuaaltunde inglise keeles ja õpetan kursustel ning tõlgin vastavalt tellimustele. Mul on poeg ja kaks lapselast. Vend Rein võeti kuuekümnendate lõpus sõjaväkke ja Jüri läks ära Viljandimaale. Paar aastat elasid seal ainult ema ja vanaema. Rein tuli tagasi ning 1974.a suri vanaema Aliide. Rein töötas kodust eemal ning siis elas ema seal lühikest aega täiesti üksinda. Rein hukkus uppumise läbi. Peale vanaema surma kutsus ema Jüri koju elama ja ta elab seal tänaseni. Hakkas kaheksakümnendate lõpus talu taastama, kuid lõpetas sellega mõne aasta pärast, kuna sellega oli kulusid rohkem kui tulusid. Peale selle jäi ta naine invaliidiks. Jüri on tegelikult palgatööline ja kasutab maad ainult nii palju, kui oma kartuli ja juurvilja kasvatamiseks vaja. Ühtki looma peale kanade talus ei ole. Peab ka mesilasi.

Veidi ka naabertaludest, mille kohta ma midagi tean.

Lähim naaber oli Alt-Aasu talu. Kolhoosi algusajal peeti sealses laudas mullikaid. Endine talu peremees Juhan Mölder ehitas selle sisemuse veel ajakohasemaks. Talitajaks oli Marta Mölder. Kolhoosniku pere oma loomi peeti maja otsas olevas kahes täielikult välja ehitamata toas. Ühest toast ehitati saun. Aeg-ajalt sai ka seal saunas käidud. Viiekümnendate aastate alguses elasid talus vanaperenaine Madli Mölder, kes suri 1954.a. Veel Juhan Mölder, Marta Mölder ja nende lapsed Vahur, Liivi, Villu ja Lembit. Kõik neist õppisid edasi ja lõpetasid keskkooli, mis oli tol ajal haruldus. Lausa imestati, et neli last lõpetavad keskkooli. Vahur läks sõjaväkke, omandas peale seda ohvitseri elukutse ja jäi elama Lätimaale Ventspilsi. Hiljem lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi. Aitasin ise tal paar inglise keele kodust kontrolltööd ära teha. Hiljem töötas Läti Merelaevanduses. Liivi elab praegu Türil. Oli raamtukogutöötaja ja aastatid Türi metsakombinaadi ametiühingu komitee esimees. Villu lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja jäi elama Tartusse. Temast sai nimekas veresoonte- ja südamekirurg. Kaitses Tartus meditsiinikandidaadi teadusliku kraadi. Hiljem, kui Tallinna Mustamäe Haigla juures avati südamekirurgia osakond, läks koos Toomas Sullinguga Tallinna. Sai Õismäele kolmetoalise korteri ning töötas aastaid Mustamäel. Kahjuks katkes tema elutee aga äkksurmaga 1997.a esimesel päeval. Käisin tema ärasaatmisel Mustamäe Haigla saalist ning seal öeldi ka, et tal olnud juba valmis ka doktoritöö. See jäi ainult kaitsmata. Noorem poeg Lembit elas Läänemaal Ristil ja suri juba 1994.a vähki. Marta Mölder elas viimased aastad Villu juures ja elas ta surmagi üle. Ise suri 1997.a aprillis ning nad maeti koos, Villu tuhastatuna ja ema kirstuga, Pilistvere kalmistule. Taluhooned müüdi hiljem võõrastele.

Teises Aasu talus, Mäe-Aasus elas Amanda Jürimaa oma poja Heino ja tütre Heljuga. Tema mees oli 1944.a Saksa sõjaväes teeninuna Tartu all surma saanud. Naine organiseeris tema äratoomise ja mattis ta Pilistvere kalmistule. Peale elumaja teisi hooneid ei kasutatud ja nad hävisid. Ait kasutati kolhoosi algaastatel kuivati kütteks. Lauda varemetele tehti siiski hiljem varjupaik oma lehmale. Heino oli hiljem Koeru sovhoosis peamehhaanik ja Helju elas Põltsamaal. 1956.a tuli Siberist tagasi Amanda vend Pearu Aasma, kes põdes mingit sealt saadud rasket haigust ja suri juba samal sügisel 39 aasta vanusena. Siberist tuli tagasi ka ema, kes oli jalutu ja suri 1964.a. Nad olid küüditatud oma kodukohast Pibarist.

Kooli talu asus endise Kurla kooli juures. Koolimaja oli sõjas hävinud ja sealne Vahtramäe pere elas pisikeses kuurist ümber ehitatud majakeses. Seal oli ainult 2 pisikest ruumi. Kokku oli neid seal neli, isa, ema ja kaks poega. Oli ka tütar, kuid see oli juba varem kodust lahkunud. Mõlemast pojast said kolhooside esimehed. Enne seda läbisid nad vastavad kursused. Lembit oli tolleaegse “Leninliku Tee” kolhoosi esimees mitu aastat. Ants suunati Türi lähedale Kirovi nim. kolhoosi, kus ta oli väga lühikest aega. Tuli ära ja rääkis küla peal, et sellisest varastamisest, mis seal oli, tema üle ei ole ja jagu ei saa. Tuli lihtsalt amet maha panna. Muidugi oli see kolhoos juba tema saabumisel korralikult põhjas ja inimesed olid viimase piirini viidud. Iseenesest tingis seda tolleaegne süsteem. Hiljem ehitas ta vana koolimaja kohale maja, mis on praegugi olemas.

Kihul elas sel ajal, kui perekond Reid, kes selle talu omanikud olid olnud, Siberis olid, Tiina, kelle perekonnanime ma ei tea. Oli vist seal enne taluteenija olnud. Elumaja oli sõjas hävinud ning ta elas pisikeses majakeses. Mis otstarve sel majal varem oli, ei tea. Talitas kolhoosi kanu, mis olid Määru ja Tõnuri vahel olevas Kiigessaare saunas. Sinna oli tehtud kanala. Varem oli selles elanud lühikest aega minu vanaonu Paul Kaik, kui Krimmist tagasi tuli. Hiljem, peale Siberist tagasi tulekut elasid Kihu talu väikeses majakeses Salme Rei ja tütar Valve ning poeg Karl.

Teisel pool oli lähim naabertalu Umbsaare. Seal olid punasest telliskivist elumaja, mille üks ots oli siiski maakivist, maakivist laut ja õlgkatusega palkidest ait. Kes selle endised omanikud olid, ei teagi täpselt. Kolhoosi algaastatel elas seal Aleksander Jürisson oma perega. Naisega nad ametlikult registreeritud ei olnud. Naine ja lapsed kandsid Petrovitši nime. Pereisa oli esimene “Valve” kolhoosi esimees, kuid ta areteeriti peagi ja ta istus vangis. Peres olid pojad Erich, Enn, Vello ja Lembit ning tütred Milvi, Saima ja Ellen. Elati väga vaeselt. Lembit haigestus ja suri Viljandi haiglas kuueaastaselt. Peale pere Kabalasse kolimist jäi sealne talumaja tühjaks. Varsti olid aknad ja uksed eest kadunud. Mõne aja pärast hakkasid need, kel parajasti vaja, sealt seintest telliseid võtma. Maja rüüstati ja peagi olid tee ääres näha ainult katuse ja akendeta müürid. Nii seisis ta aastaid. Ait tarvitati kütteks. Ainult laut seisis edasi. Sellelt olid kadunud ainult uksed. Viiekümnendate lõpus ehitati maja uuesti üles ja sinna tehti kaks korterit. Neist ühte asusid taas Kabalast elama Petrovitšid ja A.Jürisson. Viimane suri seal. Peale pereisa surma lahkusid ka teised. Hiljem asus sinna elama Andres Kaldma oma perega. Praegu on minu teada see ühe soomlase omandis ning mõne aasta elas seal minu venna Jüri poeg Marko oma perega.

Veel mõningatest taludest, kus enam endisi elanikke ei ole või mis üldse kadunud.

Mullikmargu oli hästi välja ehitatud hoonestusega. Kui muudes taludes olid olnud sõnnikulaudad, siis seal oli nn puhaslaut. Laudast eraldi hoonetes olid sead ja hobused. Oli hästi suur heinaküün, mille taha kolhoosi ajal tehti siloauk. Olen ise selles ratsahobusega silo tallanud. Selle talu peremeheks oli talude ajal Hans Järv Aastaringseks teenijaks oli sinna palgatud Saaremaalt pärit Kristiine, kelle perekonnanime ma ei tea. Külas kutsuti teda lihtsalt Kristuks. Ta oli üksik ja elas talus surmani. Perepoeg Harald oli viiekümnendate aastate lõpuni metsavend. Ta oli sõja alguses Viljandimaal üheks Omakaitse rajajaks. Viiekümnendate aastate lõpus võeti ta haarangul kinni ning talle mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Huvitav on seegi, et nüüd suuremates raamatukogudes saada olevas ühe 1950. aastate keskpaiga julgeoleku aruannete ülevaates tuuakse ära tema nimi kui 1945.a Punaarmee Eesti laskurkorpuse sõdurina, keda olevat medaliga autasustatud. Kas see on eksimus või tõde, ei oska öelda. Eks neis julgeoleku dokumentides ole ikka palju segadust. Mõne asjaga hämati ka tahtlikult.

Mullikmargu vastas üle tee veidi Pilistvere poole oli veel üks talu. Mäletan seda kutsutavat Renteriks või vahel ka Sepaks. Seal elas Maisväljade pere. Peremees Jaan Maisväli oli sõja järel metsavend ning ta võeti kinni. Seejärel perenaine Anna Maisväli areteeriti metsavendade varjamise süüdistusega ning saadeti aastateks vangilaagrisse. Koju jäi vana ema nelja alaealise lapsega, kellest kõige vanem Raimo sattus ka hiljem vanglasse ning suri seal. Vanaema kasvatas mitut last. Hooned lagunesid, sest polnud nende korrastajat. 1950. lõpus tuli Anna Maisväli tagasi, elas veidi aega kodutalus, kuid hiljem asus Mullikjaanile, mis oli tühjaks jäänud. Praegu on tema kodutalu kohal alles vaid elumaja koht. Anna on ammu surnud. Poeg Ants abiellus ja asus elama Puurmanni. Poeg Jaan töötas kaua aastaid Haapsalu lähedal pedagoogina. Omandas kõrghariduse. Ka tütar Linda lõpetas EPA. Töötas mitmes suurmajandis spetsialistina. Aastatel 1995 -1998 töötas ta Pärnumaa Omavalitsuste Liidu raamatupidajana, kus mina olin ise tegevdirektor. Pärast seda kolis peale abikaasa surma elama Paidesse poja juurde.

Äävardil elas sõjajärsetel aastatel veel kunagine perenaine Ida. Tema oli külas üks väheseid, kes oskas vene keelt. Sama talu saunas elas tol ajal üks vanem paar. Meest hüüti külas Vana-Passiks. Teda tunti väga viinalembesena. Ta vedas taludesse posti laiali ning räägiti, et ta lobises igal pool ja ükskõik kellele, mida ta ühes või teises majapidamises nägi. Kui ta posti purjus peaga vedada ei suutnud, tegi seda tema naine Mari. Mäletan kord lapsena juhust, mil ta meie köögis läks toa ukse juurde ja hakkas selle piida vastas oma selga nühkima ning ütles: “Täiad söövad, kuradid.” Selle loo peale palus minu vanaema tal koju minna.

Kurla kõrtsihoones on alati elatud. Mina mäletan seal elavat üksikut meest August Koiki ja Kivimäe perekonda. Perenaine Anastasia oli pärit Saaremaalt ning teda hüüti Siiaks. Tema mees Ants töötas kolhoosis traktoristina. Varem vist traktorijaamas. Kord ilmus maja katusele tuulemootor, millega tehti elektrit, kuid see plärises millegi pärast. Külas räägiti, et sellega tegevat ta jahipüssile haavleid. Vaevalt see võimalik oli.

Poe talust Kabala poole tee ääres asus nn Saara saun. Seal elas juba Eesti ajal mees, keda tunti lihtsalt vene Aleksina. Tegelikult oli ta peale Venemaa revolutsioone ja kodusõda Eestisse jäänud endine valgekaartlane. Mis ta tegelik nimi oli, külas paljud ei teadnudki. Kasvatas pisikesel aiamaal hästi palju sibulat ja küüslauku. Kõik panid imeks, miks ta küüslaugud talveks maha jätab. Tegelikult taliküüslauguga oligi nii vaja teha, aga ju selline kasvatamine oli siis külas veel tundmatu. Praegu kasvatan ise küüslauku samamoodi. Lisaks kasvatas ta ka ise tubakat. Sõja järel oli sinna elama asunud Saara Gribkova koos ema ja poja Peetriga. Nad olid ingerlased ning alles uue iseseisvuse ajal sain teada, milline selle rahvakillu saatus oli. Mulle on näidatud Helsingis maja, kus peale sõda töötas Nõukogude Liidu komisjon, kelle jaoks Soome politsei ingerlasi kui endisi NLiidu kodanikke püüdis. Nii Saara ema kui Saara ise surid selles majakeses. Peeter käis Kasahstanis uudismaal ning lahkus hiljem kusagile mujale elama. Aleks oli juba varem surnud. Tühi osmik lükati enne mingi teise liiduvabariigi delegatsiooni saabumist kokku.

Kassisaba talust Juhani poole oli ka saun, kus elas mees, keda kutsuti vene-Vassaks. Ju ta oli siis Vassili. Mees oli samasuguse saatusega kui Vene-Aleks, st kunagine Eestisse jäänud Vene valgekaartlane.

Kassisaba talu hooned ise hävisid aja jooksul. Elumaja põles tulekahjus. Sealne pere oli Siberisse viidud. Mis neist edasi sai, ei tea. Mõnda aega elasid seal juhuslikud inimesed, kes olid kusagilt mujalt sisse tulnud. Kord oli seal abielupaar, kus mees ja naine sageli kaklesid. Mäletan, et kord räägiti, et naine olevat mehele suure haamriga otsaette löönud.

Punassaare talus mina elanikke, kes seal võisid elada, ei tea. Taluhooned olid aga veel viiekümnendate keskel püsti. Selle talu saunas elas aga Elli Raba, keda peeti veidi imelikuks. Laulis lorilaule ja ta eluviis oli ka veidi teistsugune, kui külas tavaliseks peeti. Samal ajal varjas ta aastaid metsavenda Erich Muinasmaad. Äkki ta käitus tahtlikult selliselt, et mitte kahtlust äratada. Muinasmaale tehti mitu haarangut, kuid ta osutus tabamatuks. Lõpuks andis ennast ise välja. Ju närvid ei pidanud enam vastu. On teda, et talle mõisteti surmanuhtlus, kuid üsna palju hiljem räägiti, et Elli saanud talt Norilskist kirja. Praegu avaldatud julgeoleku materjalide põhjal saadeti ta Norilski vangilaagrisse, kus ta tõesti alles aastaid hiljem suri. See külajutt pidi siis tõene olema.

Juhani talu on üldiselt tuntud sealse August Pärli järgi. Mina kohtusin tema vanema venna Andres Pärliga Tartu Ülikoolis õppides, kus ta kuuekümnendate aastate teisel poole loogikat õpetas. Tal oli seal üks väike õppeklass, kus sai ise perfokaartidega loogikaülesandeid lahendada. Ta jälgis, kes seal käisid ja pani nimed kirja. Nii käisin ka mina seal mitmel korral ülesandeid lahendamas. Sellest sõltus hiljem temale sooritatava eksami tulemus. Mul läks igatahes hästi. Ta on kolmekümnendatel aastatel välja antud Jüri Vilmsi eluloos kirjutanud, et tema oli pisikese poisina istunud Jüri Vilmsi süles.

Reinale talu, mis oli meilt läbi metsa ja üle heinamaade, jäigi peale perenaise Siberisse viimist tühjaks. Kõrges vanuses perenaine oli jalutu ja ta tassiti süles rekke. Sellest on juttu ka raamatus “Sakalamaa ei unusta. Pilistvere kihelkond”. Peremeest ei olnud kätte saadud ning tema varjas ennast mõned aastad. Hiljem tabati ja saadeti ära. Hooned, mida oli seal terve kobar, hävisid aegade jooksul. Võis olla ka, et seal leidsid mõned, kes ennast varjasid, varjupaiga. Mäletan kord räägitavat, et selle talu õues, kus enam aastaid ei elatud, olevat kõndinud üks võõras mees. Kuidas see oli, kes teab.

Veel on võimalik lisada midagi ka külas tegutsenud paljudele vajalike inimeste kohta. Tikani talus elas Marie Markus. Maja teises otsas aga Paul ja Helmi Esseitsmes. Marie Markus oli kolmekümnendatel aastatel olnud külas aktiivne seltsitegelane. Viiekümnendatel aastatel õmbles ta külanaistele kleite ja muid rõivaid. Tegi ka lastele riideid, kui vaja. Ta oli soetanud mitmeid moeajakirju, mida Eestis ei ilmunud. Mäletan, et emaga seal käies nägin ajakirja “Rigas Modes”. See oli ju otsekui välismaalt pärit. Õmblemisega tegeles ka Mullikmargu perenaine. Tema mees oli Võhma teemeistri jaoskonnas teetööline. Igal sügisel paigutas ta maantee äärde lumeväravaid ja kevadel võttis need ära. Suvel aga niitis teeääred lagedaks ja kasutas heina oma loomade söödaks. Autosid sõitis tol ajal väga vähe ja erilist vingugaasi sisaldust selles rohus kindlasti ei olnud. Samas ei osatud tol ajal selles probleemi nähagi. Väga vajalik mees oli külas Paemuru Sass; kelle nimi oli tegelikult Aleksander Koik.. Eespool oli juttu juba akude laadimisest. Sepikojas rautas ta kõik kolhoosi hobused ning tegi külaelanikele vajalikke metallitöid. Kurla kõrtsihoones elav August Koik parandas jalgrattaid ja tegi muud peent metallitööd.

Nii sõjajärgsetel ja ka ilmselt varasematel aastatel olid inimesed üsna paiksed. Suuri retki kaugemale võeti väga harva ette. Linnadest käidi peamiselt Viljandis ja Tallinnas, kus müüdi turgudel oma toodangut. Tähtis koht oli Võhma, kus saadi rongile. Mäletan, et bussiliin Tallinn-Viljandi avati alles 1954. või 1955.aastal.1955.a käisin ma esimest korda koos emaga Tallinnas. Minu vanaema Aliide Juhanson oli sündinud 1892.a ja suri 1974.a Ta rääkis korduvalt oma elu ainsast Tallinnas käimisest 1946.a. Minu isapoolsel vanaisal Hugo Kaigil elas Tallinnas tädipoeg Valerian Loik, kes oli tuntud maalikunstnik.Ta elanud sel ajal Tartu maanteel asuvas puumajas avaras korteris. Seal siis peatutudki. Keegi Eistverest pärit mees, kes sel ajal Tallinnas voorimehena töötanud, tahtnud heinu osta. Minu kodust tahetud aga liha turule viia. Ka vanaisa võtnud üht-teist müügiks kaasa. Tallinna sõidetud heinakoorma otsas. Voorimees, kes auto palganud, olnud kabiinis. Mõlemad kaasasõitjad saanud kaubast lahti ning kavatsenud rongiga Võhmasse sõita. Vanaisal tekkinud aga tahtmine oma raha üle lugeda. Pannud kohvri plangu äärde, istunud sellele ning hakanud vanaema juuresolekul raha lugema. Samas tulnud miilits ja vahistanud mõlemad. Alles hilisõhtul hakatud uurima, kui suure kaliibriga spekulandid nad on, millega spekuleerivad jne. Spekulatsiooni eest oli tol ajal ette nähtud vanglakaristus. Lõpuks lastud nad järgmisel hommikul ikkagi lahti.Sellest sõidust oli vanaemale väga halb mälestus jäänud ning ta pelgas suurtesse linnadesse minekut.

Paide, mis on praeguse maakonna keskuseks, oli küll lähemal kui Viljandi, kuid selles linnas ei käidud. See oli peaaegu tundmatu. Mäletan, kui 1963. a alguses tolleaegne Ollepa külanõukogu Põltsamaa rajooni likvideerimise järel Paide rajooniga liideti, olid inimesed väga rahulolematud. Nad oleksid tahtnud jääda Viljandi alla. Seda aga tol ajal inimestelt ei küsitud. Rajoonide ja külanõukogude liitmised-lahutamised anti teada Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlustega. Neist saadi lugeda, kuhu kuuluti.

Kuigi tol ajal ja ka praegu on Imavere kauplus suure maantee ääres ja Kurlast mitte kaugel ja samas oli ka korralik meierei, Kurla külast sinna ei mindud. Isegi mitte meie talust, mis oli ju tegelikult küla sealpoolses ääres. Mindi ikka Pilistverre või Kabalasse. Üle oja asuvast Laanevälja talust, mis oli Imavere valla Eistvere külas, käidi aga ainult Imavere poole. Tol ajal nimetati praegust Imavere keskust Järavereks. Imavere oli seal, kus oli kunagi mõis ja hiljem kool.

See oleks vast tolleaegsete talude ja küla kohta. Lisamaterjale 1940. aastate kohta ja tolleaegsete repressioonide kirjeldusi on võimalik lugeda kogumikust “Sakalamaa ei unusta. Pilistvere kihelkond.” ja ka teosest “Suvesõda Viljandimaal”, mille on koostanud Tartu Ülikooli emeriitprofessor Herbert Lindmäe. Viimasest sain näiteks oma emapoolsete sugulaste kohta teada fakte, mida ei teadnud nende inimeste järeltulijadki. Teati, et mees sai surma, kuid elas tegelikult vangilaagris viiekümnendate aastate keskpaigani.

Meie minevik on olnud selline, millest ei ole alati saanud tõeselt rääkida ning alati ei ole tohtinudki. Pikapeale inimesed unustasid väga palju. Sellepärast siis lüngad meie teadmistes. Kadestan inglasi, kes teavad oma sajanditetaguseid esivanemaid. Nad tõesti teavad seda ning ollakse selle üle uhked. Eestlased said aga perekonnanimed alles 19.sajandi alguses ja eks seegi ole takistuseks. Nii siis kui ka hiljem surid inimesed ja neist ei jäänud järele mingeid pärimusi oma esivanematest. Praegu on ilmselt viimane aeg veel päästa, mida päästa annab.

Riigivanem August Rei sünnikoht

August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külakoolis, kus ta isa pidas õpetaja ametit. Juba Tartu Aleksandri gümnaasiumis õppides hakkas ta osa võtma venestuse vastu tärganud rahvuslik-radikaalsete seltside tegevusest. Koos kaas-õpilastega asutati oma põrandaalune salaühing Külvaja, kuhu kuulusid mitmed hiljem tuntuks saanud kultuuri- ja poliitikategelased nagu Gustav Suits, Johan Kukk, Jaan Hünerson jt.

Rei haridustee jätkus Novgorodi gümnaasiumis, kus ta võttis osa ka põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevusest. 1904. aastal lõpetas ta Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga ja astus Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta pühenduda vaid mõned kuud, sest 1905. aastal sulgesid võimud kooli.

Rei otsustas naasta Eestisse, et siingi revolutsiooni teha. Tema tegevus oli laiahaardeline: ta tegi sotsiaaldemokraatlikku propagandat, asutas töölisühinguid, andis 1906. aastal välja põrandaalust ajalehte Sotsiaaldemokraat, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis K. Raua varjunime all Karl Kautsky raamatu “Suur Prantsuse revolutsioon. Klassitulude vastuolud a. 1789” (Tartu 1906).

1906. aasta veebruaris Rei arreteeriti ja ta pidi veetma viis kuud trellide taga. Revolutsiooni vaibudes ja reaktsiooni süvenedes loobus ta 1907. aastal põrandaalusest tööst ja jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis.

Stuudiumi lõppedes 1911. aasta sügisel ootas ees sõjaväeteenistus: Rei valis kahurväe ja teenistuskohaks Soome, kus ta määrati Turusse. 1913. aasta sügisel oli ta mõnda aega Viljandis advokaat. Maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina teenistusse Peterburi kindluses ja komandeeriti õhukaitse patarei ülemana Lätis rindele.

1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimehena Eesti rahvusväeosade moodustamisel.

Rei oli 1917. aastal üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ja ideoloogia väljatöötajaid, juhtides selle mõõdukat tiiba. Lisaks oli ta ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja. Ta oli oma vaadetelt küll vasakpoolne, kuid mitte mingil juhul enamlane. Pärast Saksa okupatsiooni (novembrist 1918 kuni jaanuarini 1919) oli Rei ajutises valitsuses töö- ja hoolekandeminister ning peaministri asetäitja, olles ka haridusministri kohusetäitja.

1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud asutavas kogus olid sotsiaaldemokraadid kõige suurem erakond (33,3 protsenti häältest) ja Rei valiti selle esimeheks. Avakõnes ütles ta muuhulgas, et Eestist peab saama vabariik, kus valitseks õigus ja demokraatia. Ta lisas, et kõige tähtsam ülesanne peab olema terava maaküsimuse lahendamine. Rei valiti kõikidesse riigikogu koosseisudesse. Ta oli 1925–1926 teise riigikogu esimees.

1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli Rei sotsialistide, Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande- ja haridusalaseid reforme. Samuti sõlmiti Nõukogude Venemaaga kaubandusleping.

1. detsembrist 1932 kuni 18. maini 1933 oli Rei Pätsi kabineti välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos Pätsi, Laidoneri ja Larkaga riigivanema (resp presidendi) ametikohale, valimised jäid aga riigipöörde tõttu toimumata.

Alates 15. augustist 1936 oli Rei välisministri abi.

15. jaanuarist 1938 kuni 25. juulini 1940 oli Rei Eesti Vabariigi saadik Nõukogude Liidus.

President Päts kavandas küll uue, Nõukogude Liidu nõutud sõbraliku valitsuse etteotsa Reid, kuid ei saanud sellele plaanile Moskva heakskiitu. Rei jäi edasi Moskva saadiku kohale . Rootsi Moskva saadikult palus Rei endale ja abikaasale Rootsi viisa ja 13. juulil 1940 Moskvast Riia kaudu Tallinna tagasi pöördudes siirdusid nad Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile. August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963 südamerabandusse, sõites allmaaraudteega valitsuse istungilt koju.

Pühapäeval, 23. juulil 2006 kell 10 saabus Rootsist Eestisse ümbermatmiseks endise riigivanema ja peaministri presidendi ülesannetes August Rei tuhastatud põrm. August Rei ja tema abikaasa maeti 27. augustil Tallinna Metsakalmistule.

Esimese eestlasest farmakoloogiaprofessori GEORG KINGISEPA sünnikoht

Kurla küla Tubaka talu õuel tähistab siit pärit farmakoloogi, meditsiinidoktori ja professori Georg Kingisepa (1898-1974) sünnikohta. Professor Georg Kingisepp uuris uusi ravimeid ning südame glükosiidide ja valuvaigistite toimet. Kirjutas ka farmakoloogiaõpiku. Pere 3 last pidid aegsasti ise elus toime tulema, sest isa Jaani varane surm 1905.a. jättis talupidamise mured ja raskused ning laste koolitamise lese kanda. Georg Kingisepa haridustee algas Retla algkoolis, jätkus Rakvere õpetajate seminaris, mille lõpetas 1917.a. Põltsamaa ühisgümnaasiumi lõputunnistus andis õiguse astuda 1921.a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Arstiteaduslikke õpinguid jätkas ta Heidelbergi ülikoolis. Majanduslikud raskused sundisid ta vahepeal õpinguid katkestama ja töötama Väike-Maarja ja Türi gümnaasiumi loodusteaduslike ainete õpetajana. Tõsiste pingutuste tulemusel lõpetas G.Kingisepp 1927.a. Heidelbergi ülikooli doctor medicinae kraadiga. Ta jäi tööle Heidelbergi, praktiseeris sise- ja nahahaiguste kliinikus, lühemat aega ka lastearstina. 1930.a. asus ta püsivalt elama Tartusse, lõpetas ka Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja asus tööle Farmakoloogia Instituudi assistendina, abiellus Elisa Käeriga, hilisema füsioloogiaprofessoriga. Lootustandva teadlasena suunas Tartu Ülikool ta stipendiaadina 1934/35. õppeaastaks Šotimaale Edinburghi ülikooli. G.Kingisepp kaitses Tartu Ülikooli juures 1936.a. doktoriväitekirja, mis käsitles kehvveresuse tekke põhjusi ja nende ravi. 1937.a. töötas ta stipendiaadina Münsteri ülikoolis Saksamaal. 1938.a. sai G.Kingisepast Tartu Ülikooli Farmakoloogia Instituudi juhataja. Samal aastal omistati talle professori kutse. Georg Kingisepp oli Tartu Ülikoolis esimeseks eestlasest farmakoloogiaprofessoriks ning eeesikeelse farmakoloogia õpiku autoriks (ilmunud 1948 ja 1963.a.).Ta on õpetanud paljudele eesti arstidele, apteekritele ja loomaarstidele ravimite tundimist ja nende toimemehhanisme. Ta oli farmakoloogiakateedri juhatajaks kuni 1927.a-ni. Kaks aastat enne surma 19.augustil 1974.a. töötas ta kateedri professor-konsultandina. Oma isa Georg Kingisepa meenutamisl on Tartu Ülikooli füsioloogia kateedri dotsent Henn Kingisepp 1989.a. “Järva Teatajas” rõhutanud tema töökust ja loodusearmastust. Ilma töökuseta ei oleks nendes tingimustes, millest pärinesid meie rahva tolle aja haritlased, saanud ühtki Euroopa teadusmaailma tasemel esindajat. Teel hariduse juurde tuli ületada majanduslikud raskused ja keelelised barjäärid, õppida selgeks 2-3 võõrkeelt. Tööharjumused, mis saadi maal talutööd tehes, olid aluseks hilisemate vaimse koormusega seotud raskuste ületamisel. “Looduse lähedust oma lastele õpetas isa rohkem tegude kui sõnadega. Suviti oli meie suurimaks sooviks pääseda maale Tubakale, kus talupidajaks oli lell Jaan. Seal leidus lastele jõukohast tööd ja huvitavat tegevust. Isa muutus tavaliseks maameheks, pani pastlad jalga, aitas parajasti talus käsilolevat tööd teha. Lastele pakkusid üllatusi talukoplid ja karjamaad. Metsaheinamaa suure kivi juurde jõudmine oli omaette elamus. Praeguseks (1989.a.) on ümbruskonna põllud, koplid ja karjamaad tundmatuseni muutunud, paljud talud ja nende asemedki kadunud või kadumas. Mõndagi on neist muutustest muidugi seotud lapsepõlve ja praeguse nägemuse erinevustega. Kurla küla põldudelt leitud kivi Eesti Looduskaitse Seltsi poolt asetatud mälestustahvliga jääb tähistama Tartu Ülikooli farmakoloogiaprofessori Georg Kingisepa sünnikodu Tubaka talu. Kesk-Eestist pärit teadlast ja ülikooli õppejõudu on lõpetuseks sobiv iseloomustada ühe luuletaja sõnadega: ”Siin oled kasvanud, tasasel maal, siit on su rahu ja tasakaal”.

Ants Vaasma meenutused 1949.aasta märtsiküüditamisest

Ants (Ats) Vaasma Tõnuri talust rääkis 1949. aasta märtsiküüditamisest Kaarel Aluojale järgneva loo (Järva Teataja 27.03.2003)

Kabala vallamajja Arkmale toodi inimesi kokku mitmel päeval. Kurlast viidi korraga tühjaks kolm talu järjest: Tõnuri, Määru ja Kihu. Kihult läks vanaperemehe Jaan Roosilehe tütar Salme Rei koos laste Valve ja Kaarliga, sest Salme mees Karl oli vahistatud juba 1945ndal või 1946ndal. Määrult läks ema Anni Masa koos poeg Jaani ja tütar Heljuga. Ka sealt oli pereisa Bernhard Masa juba varem Siberisse viidud, sest kuulus Kaitseliitu.

Kurla rahvast kohe esimesel päeval ei puututud. Vist oli 28.märts kui kätte jäid. Suur tee läks talude külje alt mööda, nähti ära kui ešelonid sõitma hakkasid ja pandi kodunt minema. Esimene päev olid nad Kurla vanas kõrtsihoones Arulate pool varjus. Aga kõrts oli käidava koha peal, nii mindi kolme perega Tikutale, mis asus metsa sees. Sinna tuldi jälle Reinale talu peremeest otsima ja nii nähti ka neid redutamas, seepärast mindi ka sealt ära. Lõpuks tabati nad Oisust vanaema juurest, pandi autokasti, kodust läbi ja siis vallamajja.

Atsil on meeles, et vallamajas oli rahvast koos palju. Villeverest, Meossaarest, Kabalast, Arkmalt, kolm peret Kurlast. Olles laps võis ta ka majast väljas käia. Mõtles veel, et põgeneks ära, aga äkki hakkab ema muretsema.

Atsi meenutust mööda lugenud Tallinnast kaasas olnud eestlane ette, et ühes tohib võtta nii mitme kilo jagu asju. „Ema võttis jahukoti, kaevust piimapüti, voodi õlekoti kallas tühjaks ja asemele pani riidekraami. Saatja tõstis osa asju tagasi, et raskust üle lubatu. Niipea kui mees majja astus, tõstis üks sõdureist kraami koormasse tagasi. Ema sai vene keelest aru, üks sõdur soovitanud kellagi kaasa võtta. Ütles, et seal kuhu viiakse on ka vaja aega vaadata. Nii rändaski isa-ema pulamkell meiega Irkutski oblasti Nukutski rajooni Jei külla.“

Atsi isa oli koos vanaemaga küüditamise ajal Tallinnas liha müümas, sest taludel oli norm peal. Nii kamandati koos ema Leiliga autokasti Ats, vend Jüri, kes oli kolm aastat noorem ja kõigest nelja-aastane õde Mall. Ats arvab, et ega neil muud süüd olnud, kui et tehti kulakuks. Atsi isal oli käes kahe talu, Tõnu-Jüri ja Nõrga maad, kokku 78 hektarit. Talus oli peale eluhoone ka raudkividest veski, kuivati, karjalaut, siis veel palkidest sigala, ait ja hobusetall.

Siberisse jõudsid Vaasmaad, Masad ja Reid koos, ühte said nad ka elama.

Eestisse jäänud Tõnuri pereisa Ants Vaasmaa varjas end taludes ja metsas kuni Stalini surmani, seejärel hakkas peret tagasi taotlema. Isa ütles, et minu pärast nad viidi, nüüd olen mina vaba aga nemad Siberis. 1956. aasta esimeseks jõulupühaks olidki nad Eestis tagasi.

KOLHOOSIDE LOOMINE , ühismajandamine

05.04.1949 Meossaare küla – „Meossaare“ kolh. - esimees Jüri Raud

09.04.1949 Kurla küla – „Kurla“ kolh. - esimees Johannes Lauk

10.04.1949 Kurla küla - „Valve“ - esimees Aleksander Jürisson

05.04.1949 Mäo küla - „Mäo“ - esim. Karl Saianuk

09.04.1949 Arkma küla - „Arkma“ - esim. Ruttar Taimla

06.06.1949 Kabala, Raja, Saare - „Uus Kabala“ - esin. Alice Susi

15.12.1950 ühinesid Arkma, Mäo ja „Uus Kabala“ kolhoosiks „Kalev“

30.12.1951 ühinesid „Kalev“ ja „Kurla“ kolhoosiks „Leninlik Tee“

02.02.1971 ühines kolhoosiga „Leninlik Tee“ Ollepa kolhoos, esimeheks valiti Jaan Pedaja

13.01.1976 esimeheks valitakse Hans Luhaäär

28.01.1987 esimeheks valitakse Ülo Saluäär

13.05.1990 „Leninlik Tee“ nimetatakse ümber Kabala kolhoosiks

17.06.1992 Kabala kolhoos nimetatakse Kabala Ühismajandiks

20.04.1993 luuakse Kabala Osaühing

08.05.1998 kantakse äriregistrisse kui Kabala Agro Osaühing, esimeheks endiselt Ülo Saluäär

Kurla karstiala

Referaat- Luua metsanduskool. Maastikuehituse eriala - koostaja Tiina Lohur

SISSEJUHATUS

Käesoleva referaadi teema on valitud selline põhjusel, et töö koostaja elab Kurla karstiala vahetus läheduses. Varasematelgi aegadel on koostajale kätte sattunud kirjutisi samal teemal, kuid käesolev töö andis põhjuse neid veelkord üle lugeda, kohtuda inimestega Järvamaa keskkonnateenistusest ja Türi vallavalitsusest, vestelda naabrite ja sugulastega eesmärgiga täiendada juba olemasolevat informatsiooni karstiala kohta. Nii osutusid küllalt huvitavateks Ants Vaasma meenutused sellest ajast, kui ta veel väike poiss oli ning Tõnuri talu maadel ei olnud veel maaparandust tehtud. Selgub, kui palju võib viimane maastiku olukorda muuta. Paljusid inimesi, kellelt võiks samalaadseid lugusid kuulda, pole enam elavate kirjas või on nad Kurlast ära mujale elama asunud. See paneb veelkord mõtlema, kui oluline on meeles pidada ehk üles kirjutada inimeste jutustusi, kuna ühel hetkel neid lihtsalt enam pole meie kõrval. Sel suvel korrastasid Kurla ja Meossaare külade seltsingu liikmed tee põrgukivi juurde. Kivile valmistatud tahvlit pikanäpumeeste kartuses seal ei hoita. Seltsinglastel on mõttes Määru talu tee äärde paigutada infotahvel karstiala ja Määru kaitseala kohta. Ollakse arvamusel, et sealne info peaks ühelt poolt olema looduskaitseline ja teist sama palju kultuurilooline, mis ongi omane Määru kaitsealale. Arupidamised sel teemal jätkuvad Järvamaa keskkonnateenistuse peaspetsialisti Olavi Randveriga ning kohaliku vallavalitsusega. Looduskaitsjate huvi on eelkõige säilitada olemasolevaid kooslusi, samas peavad need olema ligipääsetavad kõigile huvilistele. Kurla karstiala on läbi aegade olnud kasutusel loodusliku karjamaana ja niiduna. Tänasel päeval aga ei peeta üheski karstiala läheduses asuvas talus kariloomi. Osaliselt toimub karstialal suvine heinaniitmine, kuid mõned heinamaatükid on ka niitmata.

Töö kirjutamise põhiline eesmärk on oli koguda materjali, mis on erinevatel aegadel välja antud Kurla karstiala kohta ning kirjutada üles kodulooline materjal, mis võib olla heaks täienduseks teadlase Ülo Heinsalu poolt kirjutatule. Tööd on täiendatud fotodega Kurla karstialast.

KURLA KARSTIALA

Kurla Karstiala asub päris Imavere-Viljandi maantee kõrval. Sellest lõuna pool näeme lamedat ligi 1 km pikkust ja 0,3 km laiust karstunud nõgu, mis on ammust ajast olnud Kurla küla karjamaa. Praegugi on siin tükati säilinud kopleid piiravaid traataedu ja vana karjakaev (Heinsalu 1987). Kurla karstialal on arvukalt väikeseid karstilisi pinnavorme, nende hulgas kuuritsa auke (vett neelavaid karstiauke). Kõige rohkem on kuni poole meetri sügavusi ja 2-10 meetri laiuseid lohke.

Mõni nõlv isegi osalt rohtumata, mis näitab, et maapind kohati vajub. Suurematesse nõgudesse suubuvad madalad kraavid, mida vanasti kaevati karjamaa kuivendamiseks. Suurim kirde- edela suunaline karstinõgu asub Määru talust sada meetrit põhja pool põllu servas. See on 80 m pikk, 30 m lai ja 2 m sügav. Nõo põllupoolne nõlv on kõrge ja järsk. Sellest mõni meeter põllu poole on põllutee peal kividega täidetud väike langatuslehter. Sel kohal olevat möödunud sajandi 60ndate aastate lõpupoole olnud sügav ohtlik auk. Ilmselt tekkis see karstikoopa kohal, mille ava asus kunagi karstinõo järsus nõlvas (Heinsalu 1987).

Geoloogiline tekkimine

Ülo Heinsalu (ENSV TA Geoloogia Instituudi vanemteadur) kirjutas 1987. aasta Järva maakonnalehes, kuidas tal seoses Eesti koobaste leviku ja iseärasuste uurimisega tekkis huvi Kabala piirkonna karsti lähemalt uurida. Kabalas on aluspõhi siluri lubjakivid ja dolomiidid, mis sadade miljonite aastate jooksul on kohati nii tugevasti karstunud, et neis esineb suuri tühemeid. Pinnakate on siin kohati väga õhuke, mistõttu tingimused koopaavade leidmiseks on soodsad. Kurla nõgu kujunes tõenäoliselt juba enne viimast jääaega. Kuna nõgu on kirde-edela suunaline, siis võib arvata, et sel kohal asub samasuunaline tektooniline lõhevöönd, mis soodustas kulutuse ja karsti suhteliselt intensiivsemat arengut. Geoloogilised uurimused on näidanud, et kirde-edela suunalised karstunud lõhevööndid on Pilistvere ja Võhma ümbruse aluspõhjas üsna sagedased. Kurla nõgu ei ole mandrijää kulutus hävitanud ega paksu pinnakatet selle peale jätnud (Heinsalu 1987). Pinnakatte paksus (moreen) on karstialal alla 1m, aluspõhjaks – Raikküla lademe kohati kavernoosne dolomiit (Eesti ürglooduse raamat).

Kuristik Tõnuri ja Määru talude piiril

Koopaavasid Kurla karstialal tänapäeval ei leidu. Varem on neid aga tõenäoliselt olnud mitmes kohas: ühed varisesid aegade jooksul kinni või täideti kividega, teised aga tekkisid langatuste moodustudes. Üks kive täis veetud ja ummistunud ligi 10 meetri laiune langatus, milles arvatavasti oli vanasti koopaava, asub Tõnuri talu ja maantee vahel. Küllap see oli lastele ja loomadele ohtlik ning lehter tuli täita. Ei hakatud ju ilmaasjata kive põllult karjamaale vedama (Heinsalu 1987). Enne Siberisse minekut (1949, koostaja märkus) tuli suur vesi, siis külm. Määru ja Tõnuri talu aia nurgas oli kuristik, suur auk, kust vesi kolinal alla jooksis. Vesi jäätus ära, jää tuli peale, vesi kadus nagu päevapealt alt ära. Ronisime jää alt Määru Jaaniga läbi, umbes poole meetri sügavuselt. Kui Siberist tagasi tulime, tahtsime Jaaniga seda kohta vaadata, aga see oli täidetud kividega tasa (Ants Vaasma järgi).

Koopaava karjamaakaevu lähedal

Teine koopaava paiknes Määru talust 150 meetrit loode pool karjamaa kaevu lähedal. See neelas hästi vett ja sinna viib kraavike. Määru talus mäletatakse, et lastena käidud seal ikka mängimas, kevadel olnud huvitav puunotte maa alla ujutada. Nüüd on selles kohas vaid 0,7 m laiune ja 0,5 m sügavune karstilohuke (Heinsalu 1987). Põrguväravatest meie aia (Tõnuri talu, koostaja märkus) nurka on ka madalam lohukoht. Minu ristiema Anni (Anna Masa, Määru vanaperenaine, koostaja märkus) ütles: tule ma Ats sulle näitan, et sa siin oma jalgu ära ei lõhuks! Lükkas reha iga 10 sammu tagant kolm korda auku sisse, maa oli alt tühi. Kevadel jooksis seal vesi kolinal alla. See kaev Määru karjamaal on ju tegelikult künka otsas. Kui Tõnuril ja Määrul kaevud kuivaks jäid, siis seal oli alati vesi olemas. Seda me Määru Jaaniga arutasime, et kuidas seal alati vesi on. Ümberringi jooksis vesi kolinal minema, aga seal oli kõrge vesi. Me ei osanudki mingit seletust leida (Ants Vaasma järgi). Nüüd on kaev vist umbe läinud, praegu seal vett ei olnud (koostaja).

Karstitühe magistraalkraavi põhjas

Üks Kurla karstitühe on teada maanteeäärse kraavi põhjas. See olevat pika latiga katsudes üle 3 meetri sügav ning vett täis. Õõnsus avastati 60ndail aastail kraavi kaevamise ajal (Heinsalu 1987). See ei ole päris tee ääres. Seal, kus on on magistraalkraav, läheb väike puusild ja see peab olema natuke Tubaka talu poole kraavi põhjas. Määru Jaan ütles, et seal kraavi põhjas on sügav auk ja seal on isegi suvel kogu aeg vesi. Seal lähedal karjatati kolhoosi mullikaid. Kui suvel mullikatele vahel vett ei toodud, siis läksid mullikad kraavi põhja sõtkuma ja kraavi põjaga oli suvel vesi tasa. Eks need mullikad on siina savi sisse ka ajanud, ei tea, kas ta enam töötab (Ants Vaasma järgi).

Suurvesi Tõnuri lauda taga

Tõnuri lauda taga oli veel eelmise sajandi keskel perepoja Ants Vaasma mälestuste järgi igal kevadel suur ja sügav vesi. Minu isa (Hans Vaasma, s. 1904, koostaja märkus) rääkis: kevadel, enne kui uus tee (Paia-Viljandi mnt, koostaja märkus) tuli ja kui tema noor poiss oli, siis Tõnuri lauda tagant tema sõitis Eistveresse välja seatapu künaga. See pidi minema üle Määru ja üle Kihu ja sealt siis Pilistveresse. Lauda taga oli suvi läbi vesi. Ema onutütar käis seal ujumas. See oli päris sügav. Kevadel tuli peaaegu lauda äärde välja, Siberist tagasi tulles seda enam ei olnud. Maaparandusega kadus vesi ära. Kivid lükati lauda otsa kokku (Ants Vaasma järgi).

Maapinna äkiline sisselangemine

Kurla karstialalt on andmed ka äkiliste maapinna sisselangemiste kohta. Neist üks olevat tekkinud Kihu laudas lehma all. Kui loomad uude lauta viidi, leiti hommikul, et ühe lehma esijalad on sügaval augus. Teine langatuslehter tekkis kord kevadel Kihu talu kaevu lähedal. See on umbes meetrilaiune ja niisama sügav. Lehtrisse olevat põllult voolanud vett, mis langenud kohinal maa alla. Ka Kihu talust ida pool on põldudel kevadvee neeldumise kohti. Üks suurem lehter olevat täidetud kividega (Heinsalu 1987). Määru põllu peal juhtus aga selline lugu. Vello (Määru väimees Vello Jõeloo, koostaja märkus) kündis Kihu ja Määru vahel põldu. Tuli selline auk, kus künda ei saanud. Kündmisel vajus maapind äkki traktori ratta alt ära ja traktor läks külili. Maapind oli alt kõik tühi. See oli seal, kus praegugi põld on, põrgukivist vana tee poole, küllaltki põrgukivi pool küljes. See oli 90ndatel aastatel, ikka peale maade tagasisaamist (Ants Vaasma järgi). Seal kus meil on niitmata tükk (Tõnuri laudast paremal maja poolt vaadates; varem oli seal hobusekoppel, koostaja märkus), seal oli ka nii, et enne auke polnud aga korraga ühel suvel hobune kukkus sisse. Pealt vaadates läbimõõt umbes pool meetrit, see peaks praegugi alles olema (Ants Vaasma järgi).

Põrguvärav

Varem esines karstialal ka koopaavasid. Ühte neist kutsutakse rahvapärimuse järgi põrgusuuks, mille kaudu Kalevipoeg olevat põrgusse käinud (Järvamaa kodulehekülg).

Kus asub täpselt see koopaava, kust rahvaluule järgi Kalevipoeg põrgusse käis, on tänapäeval võimatu öelda. Igatahes on Kurla karstiala kultuurilooliselt tähtis paik ja selle poolest Eestis ainulaadne. Kalevipojaga seotud paik Kurlas on tähistatud suure rändrahnuga ja ümbrus korrastatud.

Kivile oli kavas raiuda sõnad: Siit käis Kalevipoeg põrgusse (Heinsalu 1987). Kõik ei läinud aga päris plaanide kohaselt. Kivile valmistati metallist tahvel. Praegu seda tahvlit aga kivil ei hoita, kuna kardetakse selle langemist pikanäpumeeste ohvriks. See on hoiul Määru pererahva juures. Kurla külaseltsingul tekkis 2006. aasta suvel mõte paigutada Kurla karstiala tähistamiseks Määru talu sissesõidutee äärde infotahvel ning sel teemal on nõu peetud Türi keskkonnateenistuse peaspetsialisti Olavi Randveriga. Põhimõtteliselt on infotahvli paigaldamiseks suusõnaline luba olemas ning Olavi Randver on nõus abiks olema tahvli infoteksti koostamisel (Olavi Randveri andmetel).

Karstiala kasutusel karjamaana

Karstiala on olnud Tõnuri pererahvale teadaoleva aja Kurla küla karjamaa. Tänasel päeval ei ole enam alles kopleid piiravaid traataedu, kuid vana Määru karjakaevu koht on leitav. Veel 90ndate aastate keskpaigas karjatati Tõnuril ja Määrul lambaid, lehmi ja oli hobusekoppel. See osa, mis põrgukivist uue tee poole on, seal on kogu aeg karjamaa olnud Kihu juurest Tõnuri lauda nurgani välja. Vanasti olid lauda taga kraavid, see oli kõik savine maa. Seda, kus hobusekoppel oli, seda ei teadnud keegi, et see karstiala on. Seda ei peetud viljakaks maaks. Tõnuri karjamaa läks alla magistraalkraavini välja, üle praeguse suure tee. Karjatati lambaid, lehmi, hobuseid. Lammaste osa oli see kadakane maa. Siis ei tulnud lammastel valgelihastõbe. Kui tulime Siberist tagasi, oli kolhoos maaparanduse ära teinud. Üle uue tee kuni magistraalkraavini tehti maaparandus kuni Tubakani välja. See osa, mis Määru juures on, ei läinud maaparanduse alla. Põrguaugu ääres oli maaparandus tegemata. Määru Annil olid vägevad lambad. Meie viisime omad lambad Äävartile, kus oli jälle kadakavõsa. Kui sinna ei viinud, surid talvel välja. Hobused olid lauda taga. Lehmad käisid Määru ja Leisu vahelt metsa alla välja üle suure kraavi. Vanasti karjamaid ei niidetud. Kui ristikupõld oli tehtud, viidi loomad pärast ädala peale köide (Ants Vaasma järgi).

Kabala ümbruses on mitmeid huvitavaid paiku

Kabala ümbruse külad on vanad ja asustuse ajalugu ilmselt väga pikk. Siin leidub ka kultusekive ja kivikalmeid (3). Kurla külas Umbsaare talu vastas põllu peal on iidne kivikalme. Kurlast lõuna pool Kõo vallas on kuulus Uduallikas — muistne ohverdamise paik. Kui Kalevipojaga seotud kohtadest veel kõnelda, siis Alg-Kalevipojas mainitud koobast otsiti esialgu Kurla küla Põrgu talu juurest, kuid seal suuri karsti- nähtusi ei ole (talu nimi on tulnud tõenäoliselt lubjapõletamisahjudest), (Heinsalu 1987). Karstiala idapoolseks jätkuks on 0,6 ha suurune Kihu puisniit ja ca 7 ha suurune Punassaare puisniit, mis ulatub Paia–Viljandi maanteest ligi 0,6 km kirde suunas. Ala idaservale jäävas endises Kurla koolimajas sündis 22. märtsil 1886. a kunagine riigivanem August Rei ning siit sai alguse tema koolitee (Järvamaa kodulehekülg).

MÄÄRU KAITSEALA

Määru karstiväli kavatsetakse kaitse alla võtta

Määru kaitseala ehk teisisõnu Määru karstiväli on Kurla karstialast see kõige huvitavama osa, mis 1987. aasta Järva Teatajas ilmunud artikli andmetel kavatseti Paide Rajooni TK eestvedamisel looduskaitse alla võtta (Heinsalu 1987). Artiklis on kirjas: Seal ei tohiks reljeefi muuta, hooneid rajada, kive koristada või neid sinna kuhjata ega teha muud karstivorme ja nende ümbrust rikkuvat.

Poollooduslik kooslus

Määru kaitseala taimkatte kasvukoha tüüp: 2.1.4.2. niiske puisaruniit. Jaanus Paali, Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon (Olavi Randveri andmetel). Elupaiga tüüp: 6510 aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga. Loodusdirektiiv (Olavi Randveri andmetel). Kohalikud elanikud armastavad korjata väriheina ja ravimtaimeks naistepuna.

Seadus sätestab Määru hoiuala

2001. aasta märtsiks esitasid keskkonnateenistused, mehitatud kaitsealad ja looduskaitse eksperdid oma ettepanekud Keskkonnaministeeriumile potentsiaalsete NATURA 2000 alade väljavalimiseks. NATURA 2000 on Euroopa Liidu looduskaitsealade võrgustik, mis koosneb linnuhoiualadest ja loodushoiualadest. Loodushoiualad luuakse nn loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpide, looma- ja taimeliikide kaitseks (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, b). Samal aastal Keskkonnaministeeriumi tellimusel toimunud inventuuride ja NATURA 2000 alade väljavalimise töörühma otsuse põhjal on nimetatud ka Määru kaitseala potentsiaalsete NATURA 2000 alade nimekirjas. Potentsiaalsete NATURA 2000 alade kaitseks väljaspool olemasolevaid kaitsealasid alustati 2001. aastal pool-looduslike koosluste hooldamiseks maahooldustoetuste maksmist. Maahooldustoetuste süsteemi korraldamise käigus saadud kogemus näitas, et seoses väiketootmise vähenemisega kaob ka inimeste huvi pool-looduslike koosluste niitmise ja karjatamise vastu. Sellest tulenevalt kaotab lähitulevikus oma väärtuse suur osa Järvamaal veel säilinud niitudest ka siis, kui riik jätkab praegusel tasemel toetuste maksmist (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, a). Aastast 2004 kuulub ala Määru loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Hoiualad kinnitati 8. septembri 2005. a määrusega nr 234. Seadus sätestab Määru hoiuala, mille kaitse-eemärk on elupaigatüüpide – lubjavaesel mullal esinevate liigirikaste niitude (6270*) ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510) kaitse (Hoiualade...). LISA 2. Määru kaitseala kaart (Olavi Randveri andmetel).

Juhised käitumiseks Määru hoiualal

Üldjuhul ei nõuta Natura-aladel ranget kaitsekorda ega keelata majandustegevust täielikult. Teatud juhtudel, näiteks niitude ja puiskarjamaade säilimiseks, on niitmine või karjatamine lausa vajalik. Kindel on see, et kaitseabinõud peavad ära hoidma oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kahjustamise ning mitte sisaldama ülemääraseid kitsendusi. Kui Natura-alal või selle läheduses soovitakse ette võtta midagi niisugust, mis avaldab mõju alal asuvatele loodusväärtustele, tuleb hinnata sellise tegevuse mõju keskkonnale. Eestis on võrreldes arenenumate Euroopa riikidega säilinud palju rikkumata loodust. Samas ei tunne loodus riigipiire ning meie loodus on nii eestimaalaste kui ka kõigi teiste ühine vara, mille säilimisest on Euroopa Liit huvitatud ning mille säilimist ollakse ka rahaliselt valmis toetama (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, b). Looduskaitseseaduse järgi on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Hoiualadel on inimestel lubatud viibida, kuid keelatud on kaitstavate elupaikade ja kasvukohtade hävitamine, kaitstavate liikide oluline häirimine ning nende soodsa seisundi ohtu seadmine. Valitsuse otsuse kohaselt tagatakse määrusega võimalus säilitada ja tutvustada Kesk-Eesti looduse eripära ning kaitsta väärtuslikke kooslusi, taime- ja loomaliike ning pärandkultuurmaastikke (Veri 2005).

KOKKUVÕTE

Kokkuvõttes on tahtmine öelda, et antud töö kirjutamine oli huvitav ja hariv. Abiks olid mitmed ametnikud, sõbrad ja pereliikmed. Siinkohal tahan neid tänada.

Kurla karstiala kohta on enim kirjutisi ilmunud 1987. aastal, kui TA Geoloogia Instituudi vanemteaduril Ülo Heinsalul tekkis sügavam huvi uurida, kus ikka on see paik, millest Alg-Kalevipojas kõneldakse kui põrgukohast. Abiks oli tal sellel teekonnal Kabala kauaaegne kultuuritöötaja ja hea kodukandi tundja August Pärl, kes on ka ise Kurla külast Juhani talust pärit. Kahjuks on see mees juba aastaid tagasi manalateele läinud ning kui meil on tahtmist teema kohta veel materjali koguda, tuleks tegeleda nende inimeste küsitlemisega, kes veel elus on ja asja kohta üht- teist kõnelda oskavad.

Edaspidi võiks eelkõige koduloolistel eesmärkidel küsitleda veel Vello Jõelood, kes on erialalt melioraator ning Määru taluga seotud sugulussidemete kaudu. Samuti Valve Reid, Kihu talu peretütart. Arvatavasti teab üht-teist huvitavat lisada ka Pilistvere koguduse emeriitõpetaja Vello Salum, kes on samuti erialalt maaparandaja. Tasub uurida, kas ka Viljandimaa lehes Sakala on teemakohast materjali avaldatud. On ju Kurla küla varasematel aegadel kuulunud Pilistvere kihelkonda, seega endise Viljandimaa osa. Võimalik, et sellega tegeletakse edasi, kuna Kurla ja Meossaare külade seltsing on võtnud südameasjaks koduloolise materjali kogumise ja selle avalikustamise külade veebilehel.

Koostaja Tiina Lohur.


Raivo Kaik - KILLUKE EESTI MAASTIKKU (Pärnu 2015)

SAATEKS

Olen juba aastaid teinud kaastööd Eesti Rahva Muuseumiga. Mõni aasta tagasi hakkas minu tegevusest mingil määral huvituma ka Eesti Kirjandusmuuseumi juures tegutsev Eesti Rahvaluule Arhiiv. Ei teagi, kuidas nad mu üles leidsid. Ühel päeval tuli lihtsalt pakkumine, et ma võiksin osaleda neile kaastöö tegemises. Nii juhtuski, et hakkasin selles osalema. Nüüdseks olen kirjutanud neile kolmel nende poolt ette antud teemal. Neiks olid “Laste mängud”, “Millest tunnen oma kodu” ja 2015.a teema üldnimetusega “Minu maastikud”. Kirjapanekute tegemise abistamiseks on alati saadetud ka vastav küsimustik. Kahe esimese puhul pälvisin nende preemia. Viimase teema puhul jäin aga mõtlema, mida on minul minu kodukandi või ka teiste kohtade maastike kohta, kus olen elanud, üldse kirja panna. Minu kodupaigas pole olemas mingeid mägesid, suuri ja tähelepanuväärseid jõgesid ning järvi ega mingeid teisi loodusimesid. Leidsin alguses, et ma sel korral sellest aktsioonist osa ei võta.

Veidi hiljem hakkasin aga mõtlema, et ka tasasel maal on üht-teist tähelepanuväärset. See mõte süvenes, kui hakkasin eelmise aasta pimedatel sügisõhtutel Interneti vahendusel uurima, mida kirjutati kunagi ajalehtedes “Sakala” ja “Kaja”. Neid ajalehti on võimalus Eesti Rahvusraamatukogu kaudu igaühel lugeda. Õigemini hakkasin huvi tundma Eistvere mõisa ja selle omaniku Viktor von zur Mühleni vastu, kes elas Eistveres 1939.a sügiseni. Sain sealt päris palju uut, millest enne ei olnud õrna aimugi, teada, kuid samas hakkasin huvi tundma ka muude kohalike uudiste vastu. Nii sattusingi suurele veeprojektile 1930. aastatel. See viis mõttele maastike muutumisest aegade jooksul. Lisaks tuli uusi mõtteid ka seoses küla vanade piltide albumiga ja just sellest vaatevinklist, mis on siis nüüdseks muutunud. Nii saigi valmis töö “Killuke Eesti maastikku”. Saatsin selle mullu aasta lõpus ära ja ega ma ei lootnudki, et see mingit tähelepanu äratab. Kui olin aga aprilli alguses Tartus vastavate kokkuvõtete tegemisel, siis tõsteti seda esile ühe Vabaõhumuuseumist pärit žürii liikme poolt ning lõpuks pärjati see ainsana Eesti Vabaõhumuuseumi eripreemiaga. Leiti, et see on nii Eesti Rahvaluule Arhiivi kui ka Eesti Vabaõhumuuseumi jaoks väärt materjal. See jääb arhiivi paljudeks aastateks ja kõigile asjast huvitatutele kättesaadavaks.

Arvan, et see on lugemist väärt ka kodukandi rahvale ning otsustasin saata selle KUME Külaseltsile.

Autor

LOODUST JA MAASTIKKE ON TAHETUD ALATI ÜMBER KUJUNDADA

Eesti ega ka muu maailma maastikud ei ole aastasadade jooksul kogu aeg ühe- ja samasugused olnud, vaid on olnud tegelikult pidevas muutumises. Tõde on aga selles, et teatud ajalooperioodidel on muutused olnud intensiivsemad ja teistel jälle aeglasemad.

Minul täitub 2016.a kevadel seitsmes aastakümme ning selle aja jooksul olen näinud nii ühiskondliku korra kui ka looduse ja maastike põhjalikku ümberkujundamist. Minu varane lapsepõlv jäi aega, mil maailma suurima territooriumiga riigis, millesse ka Eesti kuulus, valitses kõikvõimas Stalin. Märkimisväärne on seegi, et just tema valitsemise ajal hakati ühel kuuendikul maakera maismaast loodust ja maastikke väga kardinaalselt ümber kujundama. Mul on hästi meeles üks tolleaegses Kabala Seitsmeaastases Koolis, nagu seda kooli tol ajal nimetati, kus ma õppisin, läbi viidud üritus, mis oli pühendatud suure looduse ümberkujundaja Ivan Mitšurini mingile tähtpäevale. Ta ise ei olnud sel ajal enam elavate kirjas. Tõsi, puuviljade aretamisel on temal küllalt palju märkimisväärseid teeneid. Minugi aias kasvab “Antonovka” nimetusega õunapuu, mille viljadest saab head õunakooki küpsetada. Temale kuulus või omistati talle hüüdlause “Me ei tohi oodata looduselt armuande, vaid me peame temalt võtma nii palju kui võimalik”. Kes teab, kas ta ise sellist lauset kunagi ise kasutaski. See võidi ka tema nimele kirjutada. Tõde on aga, et just selle lause järgi terves suures impeeriumis tegutseti.

Meie kooli fuajees oli pool seina täis suurt joonistatud kaarti N Liidu lõunaosaga. Mäletan, et sellel olid Kesk-Aasias asuvad jõed Amu-Darja ja Sõr-Darja ning ka Araali meri ja sealsed kõrbed Karakum, Kõzõlkum ja teised. Lisaks olid sellelt näha alles projekteeritavad kanalid ja osa ka valmis ehitatuid, mis pidid kõrbealad viljakandvaks maaks muutma. Siis räägiti, et selle kaardi oli joonistanud õpetaja Elvi Kink. Koolis temanimelist õpetajat siis enam ei töötanud. Kus ta elas ja millega ta siis tegeles, sellest siis avalikult ei räägitud. Alles hiljem selgus, et ta oli 1949.a märtsis koos Eesti Vabadusõja veteranist isa ning pisipojaga Siberisse küüditatud. Kui ta 1955.aastal sealt tagasi tuli, hakkas ta meile vene keelt õpetama ning andis ka muusikatunde. See pidi just sel aastal olema, sest siis läksin ma kolmandasse klassi ja selles klassis andis ta mulle vene keelt. Umbes samal ajal kadus koolimaja fuajeest ka tema joonistatud kaart.

Tasub veel meenutada, et uued ideed Siberis asuvate hiiglaslike veehulkadega jõgede voolusuuna ümberpööramisest tekkisid 1980.aastatel ning ka pärast Tšornobõli tuumakatastroofi tõestas veel N Liidu Teaduste Akadeemia president akadeemik Aleksandrov, et tuumaenergia kasutamise laiendamine ei ole üldse ohtlik. Õnneks sai see riik enne otsa, kui neid hukatuslikke mõtteid oleks ellu hakatud rakendama. Näeme, et otsides tuleviku jaoks parimaid lahendusi, võidakse endid lausa hävimisele viia.

MINU KODUKANDIST

Samas ei saa öelda, et loodust varemgi ümber ei kujundatud. Inimesed ja seda eriti maal tahtsid muuta oma maad viljakandvamaks ning saada lahti liigveest, mis märjematel aastaaegadel madalamatel põllu- ja heinamaadel kimbutas. Iga uus põld, ülesharitud karjamaatükk, kaevatud kraav või maharaiutud metsatukk muudab aga meie maastikku. Kaovad üksikute väikeste kohakeste vanad nimetusedki ning tulevad uued. Kui jälgida kõiki neid muutusi oma kodukohas, milleks on endise Põhja-Viljandimaa Pilistvere kihelkonna Kabala valla Kurla küla ehk praeguse Järvamaa Türi valla samanimeline küla, mis asub Imavere (Paia)- Viljandi maantee ääres, siis kõige suuremad muudatused on toimunud ikkagi pärast Teist maailmasõda. Väga intensiivsed, kuid sageli ka ebaõnnestunumad olid need ümberkujundused nõukogude ajal. Elasin seal oma kahekümnenda eluaastani. Hiljem olen elanud mitmes paigas.

Minu esimeseks töökoht oli Adavere koolis. Seal oli mul ööbimiseks üks tuba, kuid nädalavahetustel olin peaaegu alati oma kodukohas. Edasi elasin ja töötasin poolteist aastat Retlas, mis ei olnud ka kodukohast kaugel. Seejärel elasin lühikest aega Keilas ja käisin sealt Tallinna tööle. Siis järgnes aasta Pärnumaa Pootsi kooli õpetajana. Võib lisada veel Põltsamaa, kus ma 1961 –1964.a sealses keskkoolis õppisin ja elasin kooli internaadis. Mitmeid aastaid sai kaugõppe teel õpitud tolleaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis ning igal aastal sai Tartus viibitud peaaegu poolteist kuud. Kõik need kohad muutusid koduseks ning üht-teist sai neist tundma õpitud, küll aga mitte nii põhjalikult kui seda, mis oli kodutalus ja selle lähemas ümbruses.

1968.aastast alates olen Pärnu elanik ehk juba üle 47 aasta. Siit on juba midagi meenutada, kuid eks linnad ole ikka paljuski sarnased ja neist on ka rohkem räägitud ning kirjutatud. Vähem tuntakse aga maakohtades asuvaid väiksemaid külasid.

Juba aastaid tagasi asutati minu kodukülas KUME (Kurla-Meossaare) Külaselts, mille eesotsas on tegusad inimesed. Mõlema küla elanike arv on viimastel aastakümnetel kordades vähenenud, kadunud on mitmed talud ning mõnest, mis seal kunagi olnud, ei tea noorem põlvkond enam midagi. Minu ema oli sündinud 1925.aastal. Tema lahkus siitilmast juba 1986.aastal. Tema kaasaegsetest Kurla küla elanikest viimane lahkus igaveseks paar aastat tagasi. Külaseltsi juhatusse sattus inimene, kes ei olnud seal kunagi elanud, kuid kes koos abikaasaga ostsid endale suvekoduks ühe sealse talu. Raaga. Selleks on Aina Lee. Tema algatusel hakati koguma vanu fotosid küla talude kohta ning ka infot, mida kusagilt kätte saada veel oli. Selle tulemusena kirjastati Kurla küla vanade piltide album. Aitasin ka ise oma nõu ja teadmistega kaasa selle valmimisele. Nii oli mul kord käes terve pakk vanu fotosid, et kindlaks teha, kes neil piltidel on. Tundsin neilt paljud inimesed ära. Sama album on nüüd avaldatud ka KUME Külaseltsi kodulehel Internetis.

Looduse ümberkujundamise probleemidest minu kodukohas sain üsna palju teada, kui hakkasin Internetist uurima, mida on kirjutatud 1930. aastate ajalehtedes. Peamiselt olid nendeks Viljandis (tolleaegses maakonnakeskuses) ilmunud ajalehed “Sakala” ja “Kaja”.

Vaatamata sellele, et sai elatud oma kodukohas ja ka hiljem pidevalt kontaktis oldud sugulaste ning seal sündinud ja kasvanud inimestega, ei teadnud ma enne vastava albumi koostamist ega vanade ajalehtede lugemist paljutki. Mõned asjad tulid mulle kätte täielike uudistena. Paljudest asjadest ju meile kui lastele vanemad inimesed ei rääkinudki. Ei tea, kas nad pidasid kõike seda, mis nende eluajal olemas oli, nii tavaliseks, et ei pidanud sellest kõnelemist väärtuslikuks. Oli muidugi probleeme, millest tuli nõukogude ajal vaikida, kuid kõigest siiski ei olnud vaja vaikida.

Ainult üks näide. Minu kodukihelkonnaks on Pilistvere ning seal on ka üks vanimaid kirikuid Eestis. Minu noorusajal sellel kirikul korralikku tornikiivrit ei olnud. Kivist tornil oli ainult madal katus peal. Ma ei tea, kes seda rääkis või kust oli mul pärit teadmine, et torn hävitati viimases sõjas. Nüüd tean, et see hävis juba 1905.aastal suures tormis. Siis ei olnud toimunud isegi veel Esimest maailmasõda. Uus sihvakas tornikiiver ehitati sinna alles 1990. aastal. Järelikult minu ema, kes elas aastatel 1925 kuni 1986, ei näinudki kunagi seda kirikut, kus ta oli ristitud, leeris käinud ja laulatatud, sihvaka torniga. Kirik oli tervelt 85 aastat ilma tornita.

Minu sünnikoht ja lapseea mängumaad on Kurla küla Laanealle talus, mis rajati 19.sajandi teisel poolel, kui üks minu esiisadest Peet Teiverlaur kolis Viljandimaa Suure-Kõpu vallast sinna ja hakkas keset suurt metsa ja heinamaid uut talu rajama. Sellise nime kujuga oli see talu ametlikes dokumentides. Kohalik rahvas nimetas teda ikka Laanealeks või mõni ka Laanaleks. Selle koha oli ta ostnud tolleaegselt Eistvere mõisalt. Mõisa keskus on Laaneallest paari kilomeetri kaugusel ja kuulub praegu Imavere valla koosseisu. Tol kaugel ajal oli olemas isegi Eistvere vald. Mõis kuulus mitme põlvkonna jooksul von zur Mühlenite perekonnale. Hiljem see vald kadus ja ilmselt muudeti valdade piire ning see talu on olnud Kabala valla koosseisus. Kabalasse on sealt ligi seitse kilomeetrit. Kunagi kuulusid nii Kabala kui Imavere vald Viljandi maakonna Pilistvere kihelkonda. Kui moodustati rajoonid, siis kuulus minu kodukoht Türi rajooni. Samas läks otse meie lauda tagant läbi piir Põltsamaa rajooniga. Sinna kuulus siis ka Eistvere küla, mis kuulus tolleaegse Imavere külanõukogu haldusalasse. Oli koguni aeg, mil Eestis oli kolm oblastit. Siis oli Türi rajoon Tallinna oblastis, Põltsamaa aga Tartu oblastis. Järelikult elasime siis kahe oblasti piiril. Lisaks veel oli Pilistvere kui kunagise kihelkonna keskus, kuhu oli meilt viis kilomeetrit. Meie külast käidi sealses poes, sealsesse meiereisse viidi ka meie koduküla põhjaosa talude piim. Seal olid kirik ja kalmistu, kuhu on maetud minu vanavanemad ning paljud teised sugulased ja enamus koduküla inimestest, kes on siitilmast jäädavalt lahkunud. Kui Kurla külas olev kool 1930.aastatel likvideeriti, käisid paljud selle küla ja ka Eistvere lapsed Pilistvere koolis. Nii oli see ka nõukogude aja alguses. Oblastite moodustamisega sattus see koht aga siis Suure-Jaani rajooni ning Pärnu oblastisse. Kogu selle haldussüsteemi ümberkorraldamise tagajärjeks oli, et teise oblasti lapsi Pilistvere kooli enam õppima ei võetud. Need, kes seal seniajani olid olnud, sunniti oma koduoblastite koolidesse minema. Nii läksid siis Kurla küla lapsed Kabalasse, Eistvere omad aga Imaveresse. Nii segased olid tolleaegne administratiivne jaotus ja sellega seotud probleemid. Pärast Türi rajooni likvideerimist jäeti kogu tolleaegne Pilistvere kihelkond Põltsamaa rajooni koosseisu. Seda aega oli aga vaid mõni aasta. 1962.aasta lõpuks liideti meid Paide rajooniga ning Pilistvere sattus Viljandi rajooni. Nii on see ka praegu vastavate maakondade järgi.

Minu kodutalu juurest voolab läbi oja, mis Eistveres suubub Navesti jõkke. Ma ei teadnud seniajani, et sellel ojal on kunagi ka nimi olnud. Räägiti ikka ojast, kuid mitte Raudojast. Ametlikus keeles on jõgi, millesse see suubub, küll Navesti, kuid Taadikveres on ta rahva suus praegugi Taadikvere oja, Eistveres Eistvere jõgi, Pilistveres Pilistvere jõgi, Loopres Loopre jõgi, Veneveres Venevere jõgi ja alles siis saab Navestiks.

SÕJAEELNE SUURPROJEKT

Ajaleht, mida minu kodukandis sõjaeelsel ajal kõige enam loeti ja telliti, oli “Sakala”. 1935.aasta 11.detsembri numbrist leidsin pika loo Raudoja-Navesti veeühingu asutamisest. Selles kirjutati plaanist kaevata läbi mitme valla talude heinamaade pikk magistraalkraav ning süvendada Eistvere ja Pilistvere vahel Navesti jõge. Sellega pidi kuivendatama 1106,36 hektarit heinamaid, mida haldasid 191 talu Imavere, Kabala ja Kõo vallas, millele lisandus veel riigimaid. Tolle aja järgi oli tegemist väga tõsise looduse ümberkujundamise projektiga. Suur magistraalkraav pidi saama umbes 10 kilomeetrit pikk. Sealt selgus ka, et oja nimi, millest räägiti, oli Raudoja. See pidi siis meie talu juures voolav oja olema, sest teist oja sealkandis lihtsalt ei ole. Projektiga olevat alustatud juba 1927.aastal, kuid hiljem selgunud selle läbivaatamisel maaveekomisjonis, et ilma jõge, kuhu see suur kraav pidi suubuma, süvendamata ei ole seda mõtet kaevata. Kraav pidi tekitama osal heinamaadel veel suuremaid üleujutusi kui varem. Hiljem jälle protesteerisid jõe süvendamise vastu taluomanikud, kelle heinamaad olid Eistvere ja Pilistvere vahel jõe ääres. Nad kartsid, et jõe süvendamise järel jäävad nende heinamaad liiga kuivaks ja sealt ei saa enam nii palju luhaheina kui varem. Tavaliselt niideti ja riisuti tol ajal heina kokku käsitsi ning keegi ei mõelnudki, et seda hakataks kunagi raskemate masinatega tegema. 1935.aastaks saadi ilmselt selgus majja ja hakatigi veeühingut looma. Sama aasta 6.novembri lehes teatati, et veeühingu asutamise koosolek toimub 17.novembril Pilistvere seltsimajas algusega kell 11.00. Kutsed saadeti 191 kodanikule, nagu leht kirjutas. Need olid kõik sealsed talude omanikud. . Koosoleku kutsus kokku maaveekomisjoni esimees K.Vatter. Lisaks olid kohale kutsutud ka Kabala, Imavere ja Kõo vallavalitsuste esindajad. Kabala vallast pidi see haarama mitmeid Kurla küla talusid. Kraav pidi Eistveres suubuma Navesti jõkke ning selle algus pidi olema Pällastveres. Samast külast algab tegelikult ka Navesti jõgi. Mainiti ka, et see on üks suurimaid projekte Viljandimaal. Teatatakse, et jõe süvendatava osa ja rajatava magistraalkraavi pikkus on kokku 14 kilomeetrit. Piirkonda jääb 1106,36 ha maad, mis kuulub 191 majapidamisele ja mõned tükid on ka riigile kuuluvat maad.. Välja tulevat kaevata kokku 68342 kantmeetrit, ning kaevamisele kuuluvad maaliigid on väga mitmesugused, on raba, pae- ja teisi maakihte. Kokku minevat see eelarve järgi maksma 42379 krooni, kuid eeldatavasti saavat selle töö tehtud 25458 krooni eest ehk tunduvalt odavamalt. Nii palju minevat see maksma talupidajatele, kelle maaga oli tegemist. Ülejäänu tulevat põllutööministeeriumi poolt antavast toetusest. Arvestati, et igal talupidajal tuleb selleks kulutada kuni 10 krooni hektari kohta. Kogusumma suurus olenes muidugi talumaa hektarite arvust, mida kraav pidi kuivendama. Lõpuks nimetati ka, et see kõik loob paremad tingimused karjapidamise arenguks. Peamiselt oli tegemist heinamaadega.

18.novembri “Sakalas” kirjutatakse juba Pilistveres toimunud koosolekust. Selgus, et 191-st, kellele oli saadetud kutsed, tuli kohale 100 ringis. Koosolekul leiti, et jõe süvendamine ei anna talupidajatele suurt tulu ja see tuleks teha täielikult riigi kulul. Magistraalkraavi kaevamist pooldasid ja tahtsid peamiselt Imavere valla talupidajad. Kabala valla ning tegelikult Kurla küla talupidajad leidsid, et neile see suurt tulu ei too. Süvendatava jõelõigu äärde jäid peamiselt Kõo valla talude maad ja needki ei olnud asjast eriti huvitatud. Veeühingu asutamisega saadi siiski hakkama, kuid kui palju sinna lõpuks liikmeid jäi, jääb selgusetuks. Nüüd mõeldes tolleaegsetest plaanidest võin ilmselt väita, et minu koduküla taludel ei olnud sellest suurt kasu tõesti näha. Nende heinamaad, mis sellesse piirkonda jäid, olid minu kodutalu Laaneale ja Reinale vahel. Hiljem räägiti ligi 50-st hektarist. Sealt voolas läbi aga sama Raudoja, mis meie talu lauda tagant Eistvere poole suundus. Olles hiljem sageli neil heinamaadel käinud, võin öelda, et ega nad kuivendamatagi kujul nii liigniisked ei olnud. Tol ajal oli tegemist kindlasti korraliku puisniiduga.

Asjaajamist oli ilmselt palju ning vahepeal vaadati läbi ka veeühingule esitatud proteste. Nii lugesin ma 1936,a 30. novembril ilmunud ajalehest, et maaveekomisjon vähendas Eistvere küla talunikul Kaigil veeühingu piirkonda arvatud maa-ala 4,5 hektari võrra. Tegemist ei saa olla kellegi muuga kui minu vanaisa Hugo Kaigiga (1899 –1979), kellel oli samas külas Möldrivälja talu ning kus ta elas kuni oma surmani. Kaks talupidajat, kellel oli ühingu piirkonnas väga vähe maad, arvati ühingust välja. Kurla küla talunikel Lindebergil ja Roosilehel vähendati maa tulukust 25 protsendi võrra. Näeme, et Kurlast jäid siiski mõned ühingu liikmeteks. Lindebergi puhul oli kindlasti tegemist Reinale talu omaniku Mihkel Lindebergiga. Kõo valla talupidajad tegid ettepaneku asutada jõe süvendamiseks eraldi veeühing. Selgitati, et ega siis odavamalt läbi ei saa, kuna riik toetab just suuremaid ühinguid. Väiksema osanike arvuga ühingul jäävat toetus iga liikme kohta kasinamaks.

1937.a 24.novembri ajalehes oli jälle eelnimetatud projektist juttu. Teatati, et Pilistvere ja Eistvere vahel hakatakse jõge süvendama järgmise aasta suvel ehk 1938.aastal. Kirjutati, et oli toimunud veeühingu erakorraline koosolek. See viidi läbi Imavere ühispiimatalituse saalis. Leiti, et ilma laenuta hakkama ei saada ning läbirääkimistel Maapangaga oli jõutud kokkuleppele 17000 krooni saamiseks. Samal koosolekul tõstatasid osa talupidajaid ka probleemi ühingus osalejate osamaksude diferentseerimiseks. Need, kelle heinamaad talude põhimaaüksustest kaugemal, peaksid vähem maksma. Ilmselt selle kohta mingit otsust vastu ei võetud. Nii et tegelik töö läks lahti 1938.aastal.

See pikk magistraalkraav saadi enne 1940.aasta pöördelisi sündmusi veel viimasel hetkel valmis kaevatud. Kes tahtis oma heinamaid kuivaks saada, pidi sinna ise magistraalkraavi suubuvad väikesed kraavid kaevama. Kuidas ja milliste jõududega seda kaevati, täpselt ei tea, kuid kindlasti kasutati selleks Saaremaalt ja mujalt värvatud tööjõudu.

Juttu oli olnud sellestki, mis saab meie kodu juurest mööda voolavast Raudojast. Jäädi arvamusele, et sellega ei tehta midagi. See jääks nagu suurele magistraalkraavile lisaveekanaliks. Enne Eistvere mõisa juures Navesti jõkke suubumist sai oja siiski magistraalkraaviga üheks. Mäletan, et Õunapuu talu juures oli Imavere-Viljandi maantee 6.-7. kilomeetrill üle selle üks sild. Kui kraav ja oja oleksid lahus olnud, pidanuks seal olema kaks silda. Arvata võib ka, et kaevamine läks siis ka veidi odavamaks, kui piirduti ainult ojasängi õgvendamisega.

1959.aastal ostis minu isa auto, milleks oli pruugitud “Pobeda”, ja tol ajal ei olnud mõeldavgi, et see seisaks kusagil õues, kui temaga parajasti ei sõideta. Minu kodutallu ei olnud autoga enamus aastast üldse võimalik sõita. Läbi metsa kulgev tee oli peaaegu kevadest sügiseni läbimatu. Ainult kuival suvel sai talu juurde sõita. Otsustati nii, et auto jääb seisma isapoolse vanaisa juurde Möldrivälja tallu. Suurelt maanteelt oli sinna poole vähem maad ning enamasti oli see tee ka läbitav. Hakati sinna küüni otsa laudadest garaaži ehitama. Katus tehti laastudest. Ühel augustipäeval paluski vanaisa mind koos vennaga appi. Laastumasin pidi olema Eistvere bussipeatuse juures Imavere-Viljandi maantee ääres asuvas Õunapuu talus, mis oli Möldrivälja naabertalu ning meie ülesandeks jäi sealt lõigatud laastud kokku korjata ja hunnikusse laduda. Masinat ajas ringi üks ratastraktor. Sellel töötav mees oli umbes viie-kuuekümnene ning küllalt räpakalt riides. Olime seal tegevuses ühe päeva õhtul ning uuesti järgmisel päeval. Pärast seda läksime vanaisa tallu, kuhu kutsuti ka traktorist, kelle perekonnanimi oli Siil. Rahvas kutsus teda Vana-Siiliks. Vanaema oli korraliku lõunasöögi valmistanud ning vanaisa tõi tagumisest toast kapist pooleliitrise pudeli viina. Meile kui alles teismelistele seda ei pakutud. Vanaisa oli ka ise seda jooki haruharva pruukinud. Üldiselt tunti teda peaaegu täiskarsklasena. Kangem kraam kuluski peaaegu täielikult Siili jaoks. Lauas istuti ja aeti juttu umbes tund aega. Kui Siil oli lahkunud, lausus vanaema, et küll see mees võib ikka haiseda. Me istusime kõik köögis laua taga ning vanaema tegi ruumi õhutamiseks välisukse lahti. Masinaga töötades olid tal muidugi vanad ja kulunud riided seljas, kuid ega ta oma ihu ka vist üldse ei pesnud. Meilgi tekkis huvi, kuidas see asi tegelikult on. Vanaisa rääkis siis ajast, mil kirjeldatud magistraalkraavi oli kaevatud. Siil oli olnud ka seal üheks kaevajaks.

Ühel päeval oli väga palav ilm olnud ning Siil visanud särgi seljast ja pannud selle ühe kivi peale. Samas söönud aga karjamaal ühe talu lehmad. Üks lehm läinud kivi juurde, millel olnud Siili särk, nuusutanud seda ja neelanud selle alla. Kõik mehe kaaslased olid siis imestanud, miks lehm just tema särgi ära oli söönud. Teiste omad olid ju samas, kuid teiste kivide peal olnud. Mõni lehm oli neidki nuusutamas käinud, kuid sööma ei hakanud. Lõpuks leitud, et ju see pidi siis kõige enam läbi higistatud olema ja seega ka kõige soolasem. Lehmad ju tahavad vahel soola süüa.

See kraav oli meil alati tee peal ees, kui me oma kodust vanaisa-vanaema juurde läksime. Sinna minnes tuli meil isegi kaks veetõket ületada. Meie talu metsa ja heinamaad läbis loogeline Raudoja. Selle põjapoolne kallas oli madalamal kui lõunapoolne, kus asusid meie talu põllud ja hooned. Eistvere külas elavate vanaisa-vanaema juurde minekuks tuli alguses minna mööda oja ja põllu vahelist jalgrada kuni oja ühe kitsama kohani, kus oli purre. Tavaliselt oli selleks paar paksemat lauda või palki ning mõnikord ainult üks palk. Käepidemeid sellel ei olnud. Ei olnud mingi ime, kui purde libedaks muutumise järel sellelt vette sulpsatati. Õnneks ei olnud vesi suvel kuigi sügav. Seda oli ehk põlvini. Samas oli seal palju vett aga kevadise suurvee ajal. Tavaliselt kestis selline periood umbes nädala. Siis oli meie talu juures ojast põhja pool asuv heinamaa täiesti üle ujutatud. Kui vesi alanema hakkas, võis mõnel kevadel kuulda sealt konnade kontserti, mis koosnes peamiselt vaaksumisest. Mõnel aastal tekkis suurvesi ka pärast suuremaid vihmasadusid. Mäletan juuli lõpupäevi, mil meie heinamaal olid heinasaod, mis vees ujusid.

Kui purdest edukalt üle saadi, oli ees veel veidi heinamaad ja siis tuli minna edasi otse läbi Laanevälja talu õue, kus elas Merila pere. Tol ajal selle talu nime ei kasutatudki. Õeldi ikka Merila. See oli tegelikult sealse pere perekonnanimi. Neil ei olnud seal üldsegi vana talu. Räägiti, et see pere oli sinna elama asunud Eesti aja lõpus, kui oli asunikele sobivaid riigi maid välja jagatud. Põldu oli seal väga vähe, ehk hektar-poolteist. Sinna oli ehitatud puust elumaja ja paekivist küllalt viletsa väljanägemisega laut. Rohkem seal hooneid ei olnudki. Seal oli aga tavaliselt vähemalt kaks koera ja need olid eriti tigedad. Mõnikord ei olnud neid keegi ketti pannud ning siis nad lausa luurasid möödujaid, et kallale tulla. Oli isegi juhtumeid, mil soovitati enne sealsest õuest läbiminemist mõni kivi enne taskusse panna. Kui neid nendega loopima hakati, taganesid nad kohe.

Kui oldi hoonetest õnnelikult mööda saadud, tuli minna veel mööda kitsast rada läbi väikese metsatuka. Selle ääres kasvas mitu hästi haralist ja kõverate okstega mändi. Sealkandis andis mändi metsast otsida. Okaspuudest olid ikka ainult kuused. Seejärel jõuti magistraalkraavini, millele oli üleminekuks asetatud jälle kitsas purre. Tavaliselt oli selle ääres ka käsipuu, millele seda ületades toetuda. Suur kraav oli tegelikult sügavam kui oja ning sealt vette prantsatada oli tunduvalt ohtlikum kui ojja kukkuda. Ma ei tea, kuidas pidi kraavi kaevamine lõppema, kuid siis veel olid selle ääres paljudes kohtades kõrged mullavallid. Arvatavasti pidid need laiali ajama talupidajad, kes peakraavi väiksemaid kraave pidid hakkama kaevama. See jäi aga ilmselt tegemata, sest 1940. aastal vahetus riigivõim, seejärel oli suur sõda, millele järgnesid küüditamised ning Eesti talude olemasolu ebamäärasus, mis lõppes 1949.aastal nende kadumisega seoses kolhooside moodustamisega.

Tean, et taludest jõudsid endale selle magistraalkraavi ääres ainult vähesed oma maad tulutoovamaks muuta. Minu vanaisa oli seal lagedaks teinud paar-kolm hektarit võsast karja- ja metsamaad, kaevanud sinna vee ärajuhtimiseks kraavid, ajanud laiali suure kraavi kaevamisel tekkinud mullavallid ning rajanud sinna kultuurkarjamaa nagu seda tol ajal nimetati. Kokku oli tal seal kolm koplit ning koplite vahel kraavid. Hein kasvas seal paremini kui mujal ning veel siis, kui oldi juba ammu kolhoosis, koristas ta sealt oma kolhoosniku majapidamises lubatud loomade jaoks heina. Nüüdseks on see maa ammu võssa kasvanud.

1950. aastate lõpus oli selles suures kraavis palju jõevähke. Selle kraavi kaldad ei olnud üldsegi tasased, vaid mõnes kohas üsna sopilised ning täis vähkide urge. Mäletan, kuidas minu isa käis neist urgudest palja käega suuremaid vähke välja võtmas. Vähirohke oli ka Eistvere ja Pilistvere vahel voolav jõgi. Seal sai neid mitmel korral ööseti nattadega püüdmas käidud.

Ma ei teadnud senini, kui pikk see magistraalkraav on. Kusagil 1950. aastate lõpust meenub aga lugu, mida ma ei ole unustanud. Oli üks päikesepaisteline suvepäev. Meil oli aias kümmekond mesipuud. Nende eest kandis hoolt minu isa. Teda kodus ei olnud ning emagi oli kolhoosis sel päeval tööl. Mesilasi pidas ka minu isapoolne vanaisa. Temal oli kokku paarkümmend taru. Lisaks sellele töötas ta siis veel tolleaegse “Avangardi” kolhoosi mesinikuna. Kolhoosi mesilased olid tal kolmes kohas laiali ning nende hooldamiseks oli tal kodus kolhoosi hobune. Alati oli ju vaja midagi vedada. Tol päeval olin mina koos oma nooremate vendadega ning emapoolse vanaemaga kodus. Ühest mesipuust olid mesilased hakanud peret heitma ehk sülemlema. Mesilaste sülem kogunes õunapuu okstele. Meist ja vanaemast, kes sel päeval oli üsna haiglane, nende kinnipüüdjat ega vastavasse torbikusse ajajaid ei olnud. Vanaema ütles mulle, et mingu ma kiiresti Eistvere vanaisa juurde ja kutsugu ta appi. Oli teada, et mesilased kohe kogu perega lendu ei tõuse. Nad kogunevad enne seda hulk aega. Läksingi kiire jooksuga sinna. See vahemaa võis olla ehk poolteist kilomeetrit. Seal selgus, et vanaisa ei ole kodus. Ta oli läinud metsa puid tegema ning see koht pidi olema kusagil magistraalkraavi ääres. Isapoolne vanaema otsis mulle pööningult mingid vanad saapad jalga ja ma asusingi mööda kraavi kallast vanaisa juurde minema. Läksin kallast mööda kraavi alguse poole vist paar-kolm kilomeetrit ning vanaisa ma sealt ei leidnud. Lõpuks muutusid kaldad soiseks ning ma pöördusin tagasi. Ümberringi oli mets, kuid eksimist ma ei kartnud, sest orientiiriks oli kraav. Hirmutas aga, kuna räägiti, et sealses metsas võib hunte olla. Samuti tuli hoolas olla kõrge rohu läbimisel. Seal võis olla rästikuid. Õnneks ei kohanud ma neist kedagi. Jõudsin purde juurde tagasi ning kõndisin koju. Vahepeal olid mesilased kogunenud, tõusnud lendu ja kohe laskunud aia teises ääres asuva tühja mesipuu juurde. Nad ei olnudki kusagilt võõrast kohast uut elukohta otsima hakanud. Mina olin aga puruväsinud. Hiljem selgus, et vanaisa ei olnud oma kodust üldsegi kaugel. Ta oli olnud kodu lähedal metsas, kuid hoopis teisel pool, kuhu mina teda otsima läksin.

Hiljem ehitati kraavile puidust korralik sild. Meie Eistvere külas oleva naabertalu Laanevälja perenaine Hilda Merila asus tööle “Avangardi” kolhoosi lüpsjana. Tema hooldatavad lehmad asusid teiselpool kraavi Mägede talus. Ma ei tea, kas see oli talu ametlik nimi või nii, nagu seda rahva seas nimetati. Seal oli endisest ajast suur laut. Temalgi oli kodus hobune ning ta sõitis sellega alati sinna loomi talitama ja lüpsma. Ilma sillata poleks siis läbi saanud. Siis oli selle kraavi ületamine palju lihtsam.

Nüüd on selle suure magistraalkraavi kaldad enamasti metsa täis kasvanud. Endistel talude heinamaadel ei tehta heina juba ammugi ning ega loodus tühja kohta ei salli. Kadunud on paljud taludki, kelle heinamaad selle kallastel asusid.

KAHE VALLA PIIRIL

Meie talu asus kahe valla (Kabala ja Imavere) piiril. Otse üle oja oli veidi meie heinamaad ning seejärel tuli kohe Imavere valla Maasika talu heinamaa. See talu asus meist seitsme kilomeetri kaugusel Pilul. See, et talude heinamaad asusid nende põldudest ja hoonetest lahustükkidena kilomeetrite kaugusel eemal, ei olnud tol ajal mingi erand. Sama talu heinamaa oli ka meist ida pool, nii et meie talu maad olid poolkaarena ümbritsetud selle maaga. Põhja pool oli edasi veel Kangeri heinamaa. See talu oli ka kaugel eemal. Edasi oli veel teisigi, kuid neid ma enam ei tea. Teistega peale Maasika talu elanike meil ka mingeid lähemaid kokkupuuteid ei olnud. Pilul Maasika talu naabruses oli tuntud Eesti ärimeeste Puhkide suur ja jõukas talu. Maasikal elas minu emapoolse vanaema õde koos oma tütardega.

Kui koostati Kurla küla vanade piltide albumi, siis saatis selle koostaja Aina Lee mulle mitu inimestega pilti ja palus teatada, kui ma neist kedagi tunnen ning kas neil on mingi seos Kurla külaga. Ühel pildil oli 2 naist heinamaal puust loorehadega. Tundsin need ära. Need olid Maasika talu tütred Linda ja Salme, kellest mõlemad on juba aastaid siitilmast lahkunud. Teisi ma ei tundnud. Seost Kurla külaga ei olnud neilgi naistel. Nende heinamaa oli meie talu kõrval teise valla maa peal. Samas hakkasin mõtlema, kuidas võisid minu emapoolsed vanaisa ja vanaema kokku saada. Minu vanaisa Jaan Juhanson oli sündinud Kabala vallas Laaneale talus ehk samas, kus minagi oma lapse- ja varase noorusaja veetsin. Vanaema, kes kandis varem Aliide Kale nime, elas aga 1920. aasta paiku oma õe Anna Hirve juures abikaasale Mihkel Hirvele kuuluvas Maasika talus ja aitas seal talutöid teha. Varem oli ta olnud Eistvere mõisa teenistuses. Loomulikult oli temagi suvel meie talu juures oleval heinamaal heina tegemas. Sel ajal ei sõidetud sageli õhtul peale tööd 7 kilomeetri kaugusele koju. Võidi ka meie talus ööbida. Ju nad siis nii kokku saidki. Kuidas see kõik täpsemalt olla võis, seda me muidugi ei tea, kuid selliseid seoseid saab tuletada küll.

TALUDE HEINAMAADE VÕSASTUMINE JA HUNDID

Meie talu metsa äärest läks edasi põhja poole sirge joonena Kabala ja Imavere valla piir. Kui mets lõppes, olid ida pool Imavere valla talude heinamaad ning lääne pool Kabala valla Kurla küla talude heinamaad. Meie talul oli seal väike tükk otse metsast edasi. Edasi tulid Mullikjaani, Videviku, Juhani, Sepa, Reinoale ja veel mõne talu heinamaad. Need muidugi taluelanike kodudest nii kaugel ei olnud kui Maasika heinamaa. 1950.aastate alguses olid meie talu laudas kolhoosi noorhobused ehk sälud, kelle hooldajaks oli minu vanaisa Jaan Juhanson. Mingil ajal otsustati need heinamaad, mida kokku oli veidi alla 40 hektari, teha hobuste karjamaaks. Eelpool sai nimetatud ligi 50 ha, kuid selleks ajaks oli juba osale sellest maast mets peale kasvanud. Kogu sellele suurele maamassiivile tehti okastraataed ümber ning hobused lasti sinna. Neid oli kokku paarikümne ringis. Varem oli sealt kogu aeg suviti heina niidetud ja mõne talu poolt hiljem isegi loomi karjatatud. Tegemist oli Eestis laialt levinud maastiku tüübiga, mida nimetati puisniiduks. Selline karjamaa tegemine ja heina regulaarselt niitmata jätmine pani aluse puisniidu hävimisele.

Kõrvalolevatelt Imavere valla talude heinamaadelt veeti hein ära peamiselt talvise reeteega ning seal oli heina hoidmiseks mitmeid laudadest ehitatud küüne. Mäletan aega, mil oli olemas veel 3 Maasika talu küüni. Paljud panid heina ka kuhjadesse, kust seda siis talvel koju veeti. Küüne oli seal teistelgi heinamaadel peale Maasika talu. Kurla küla ligi 40 hektarisel maal oli säilinud ainult üks küün. See oli koguni palkidest ehitatud ja kuulunud kunagi Juhani talule. See küün asus peaaegu selle maamassivi keskel ja oli seal liikumisel heaks orientiiriks. Siis oli maa veel võsast ja metsast lage ning eksimise võimalused olid väikesed.

Tol ajal räägiti, et metsadesse on siginenud palju hunte. Nii juhtuski vanaisa ühel suvel, kui ta sinna karjamaale hobuseid vaatama läks, otse selle küüni juurest leidma ühe huntide murtud hobuse korjuse. Sel ajal kuulus Kurla küla suure “Leninliku Tee” kolhoosi koosseisu, mille keskus asus Kabalas. Kolhoosi hobusefarmi juhatajaks oli siis Jaan Laos, kes oli varem oma kodulkandis pidanud mitmeid ameteid. Ta oli ka jahimees. Mäletan, kui ta käis sealset ümbrust uurimas ning hiljem kaks päeva hobusekorjuse lähedal küünis passis. Kui hundid oleksid tagasi tulnud, siis tuul tema lõhna nendeni ei oleks viinud. Tuule suund oli vastupidine. Kolmandal päeval pööras tuul teise ilmakaarde ning ta lõpetas huntide ootamise. Pärast räägiti, et nende puhul olevat tegemist väga tarkade loomadega. Nad justkui aimasid, et neid jälitatakse ja ei tulnudki enam tagasi. Seejärel korjati sealt hobuse jäänused kokku ning need viis vanaisa Navestis asuvasse rebasekasvandusse. Sinna oli meilt ligi 20 kilomeetrit ning vanaisa käis seal ühel päeval hobusega ära.

Vanaisa tervis jäi väga kehvaks ning hobuste talitamise võttis üle minu ema. Suvel oli vaja neid hommikul sinna metsatagusele karjamaale ajada. Selleks olid nad läbi meie talu metsa sõtkunud sisse laia tee. Päeva jooksul käidi neid tavaliselt kord vaatamas, et teada saada, kas kõik on ikka alles ning õhtul koju ajada. Ajal, mil ma olin umbes kümneaastane, usaldati hobuste õhtune kojuajamine tavaliselt koos aasta noorema vennaga minule. Sama Raudoja, millest eespool juttu, läks läbi ka sealsetest heinamaadest ning tegi seal väga suure kaare. Ühel suvisel õhtul läksime jälle hobuseid koju ajama. Nad olid teiselpool oja karjamaa kaugemas sopis. Lähenesime neile, kuid siis kostus tagapool olevast Reinoale metsast hirmus röögatus ning tulemuseks oli, et hobused panid tuhatnelja kodu poole jooksma ja ei peatunud enne kui olid talli ukse ees. Meie jooksime neile muidugi järele, kuid nemad olid kodus ammu enne meid. Mis röögatus see oli, see jäigi mõistatuseks. Ilmselt tegi seda mingi metsloom. Miski muu ei saanud see olla. Rääkisime juhtunust kodus ning ühel teisel korral läksime sinna koos isaga. Proovisime, kas saame ka ise hobuste kojuajamise lihtsamaks teha. Läksime ühe põõsa taha ning röögatasime kolmekesi korraga nii valjusti kui võimalik. Hobused panidki jooksu ning me saime nad kerge vaevaga koju. Proovisime sellist kojuajamise viisi ka veel ühel korral koos vennaga, kuid siis sellele enam ei reageeritud. Ei tea, kas meie hääl jäi nõrgaks või olid hobused juba selle röökimisega harjunud.

Vanaisa suri 1956.aasta suvel ning hobuseid peeti meil veel mõni aasta. Seejärel viidi nad ära ning endistest heinamaadest koosnev karjamaa hakkas metsa täis kasvama. Praegu on seal paks mets peal ning heinamaadest, kus miski oli või kus oli üksik küün, ei tea kohalikest noorematest elanikest enam keegi midagi. Metsa on kasvanud ka endise Imavere valla talude heinamaad. Ajal, mil kolhoosiperedes peeti veel lehmi ja muid loomi, käidi sealt Eistvere küla elanike poolt heina niitmas. Sealsed puisniidud säilisid isegi veidi kauem kui endistel Kurla küla talude maadel. Igal suvel tulid endise Maasika talu heinamaale käsivikatitega niitma Eistverest kaks noort meest, keda kutsuti Laki poisteks. Nende vanemad elasid Eistveres. Noored mehed olid aga juba ammu kodust lahkunud ja ehk umbes 35-40-aastased, kuid kohalike elanike silmis ikka veel poisid. Nad elasid vist Tallinnas. Nii niitsid sealt heina ka paljud teisedki Eistvere külas elavad inimesed. Mõni isegi palkas endale heina mahaniitja. Sellist tööd tegi näiteks meie naabertalus elav Aleksei Merila. Ta ei tahtnud ennast kolhoosiga siduda ja tegi kõikvõimalikke juhutöid.

KÜÜN KUI METSAVENDADE VARJUPAIK

Eespool oli juttu heinamaadele ehitatud pisikestest heinaküünidest. Kaks sellist küüni oli ka meie talu põldude ääres. Üks oli hoonetest mõnisada meetrit eemal asuval poolteisehektarisel heinamaatükil, mis piirnes Naissaare ehk Umbsaare talu metsa ja Eistvere küla heinamaadega. Teine küün oli oja ääres kitsal oja ja põllu vahelisel heinamaaribal. See oli otse jalgraja ääres, mida mööda käidi isapoolsete vanavanemate juures. Ka talvel oli seal rada lumme tallatud. Mäletan, kuidas ühel külmal talveõhtul meie köögis liha ja mune praeti ning mingit kotti täideti, kuhu läks lihale ja munadele lisaks veel leiba ja ka plekknõu kuuma teega. Sellele mässiti ümber pakse riideid. Räägiti, et meestel on kindlasti küünis heinte sees elades külm. Oleks vaja termost, kuhu kuuma jooki panna, kuid seda ei olnud. Tol korral olid selles küünis peidus metsavennad. Kes ja kust nad pärit olid, see jäigi mul teadmata. Selle koti viis minu isa küüni ukseni ning sammus edasi üle oja läbi Merilate õue oma vanemate juurde.

TÄHELEPANUVÄÄRNE LOODUSOBJEKT

Meie talu juurest otse põhja poole minnes on veidi vähem kui kilomeetri kaugusel otse kahe valla piiril suur kivi, mida mõnikord on nimetatud Kabala kiviks ehk valla nime järgi. Olen näinud ka nimetust Imavere kivi. Jällegi valla järgi, mille piiril ta on. Olen kohanud ka nime Laaneale kivi. Tegelikult ta Laaneale talu maadel ei olegi. Tõsi on aga see, et selle juurde saab Laaneale talu juurest. Minu kodus ja kogu külas kasutati lihtsamat nimetust. See pidi olema Suur kivi. Teist sarnast vähemalt kümnekonna kilomeetri raadiuses ei leidu. Kõrgust on tal kolme meetri ringis, laiust 4-5 meetrit ja samapalju pikkust. Varem, mil heinamaad olid veel metsast ja võsast lagedad, paistis ta sellele lähenejale juba kaugelt eemalt. Minu vend hakkas taastatud vabariigis kodutalus talu pidama, muretses endale traktori koos haakeriistadega ning ehitas uue lauda. Väikeses majapidamises ei tasunud aga loomade kasvatamine ära ning ta lõpetas sellega. Seejärel töötas ta aastaid Imavere saeveskis. Oli aeg, mil ta tegi seal oma traktoriga teenustööd. Siis oli ta peaaegu igal õhtul tulnud koju saeveskist järelejääva puurisu koormaga, millega ta oli selle suure kivi juurde teed täitnud. Kui oli alles veel Kabala vald, st enne ühinemist Türi vallaga 10 aastat tagasi, tehti valla poolt sellele kivile kui vaatamisväärsusele reklaami. Türi valla vaatamisväärsuste nimekirjast ma seda aga ei leia. Ma ei tea, miks. Äkki on see nii sellepärast, et ta asub nüüd keset metsa. Nimetatakse mitmeid suuri kive, kuid seejuures hoopis väiksemaid, mida võib leida põldude vahelt. Sellest tekibki küsimus, kas valdade suuremaks muutmisega ei kaota paljudki rahva seas tuntud kohad oma tähtsust. Võin oma mälestuste põhjal öelda, et paljude inimeste jaoks oli see koht endisel ajal tähtis. Ei olnud külalist, kes meie tallu juhtus tulema, keda ei viidud seda kivi vaatama. Samas oli palju huvilisi, kes tahtsid teada, kus see kivi asub ja milline ta täpselt on. Seda taheti näha. Selle juurde tee rajamisega muutus sinna ligipääs palju lihtsamaks. Minu vend on nüüd ka juba aastaid pensionil ning tal pole selleks enam jõudu ega tervistki. Kivi kipub aga lihtsalt ununema.

Tean, et seda kivi peeti tähtsaks ka varasemal ajal. Kurla küla vanade piltide albumi kaanel on pilt, kus selle juures on seltskond pillimehega lõõtsapill käes. Tundsin sellelt pildilt ära mõned inimesed. Pillimeheks on Ants Kütt, keda tunti kunagi kodukandis tubli lõõtspillimängijana. Väike tüdruk vanemate inimeste hulgas on minu ema Helmi Juhanson (hilisem Helmi Kaik). On ka naabertalu perepoeg Juhan Mölder ning tema hilisem abikaasa Marta. Ma ei tea, kas nad pildi tegemise ajal juba abielus olid.

KAHEST OSAST KOOSNEV KÜLA

Kui jälgida küla kaarti, siis koosneb ta nagu kahest osast. Üks osa on see, mis koondub Imavere-Viljandi ja Kabala-Pilistvere maanteede ümbrusse ja teine osa see, kuhu saab Kabala-Kurla teelt Kõrtsi talu juurest. Seal on sellised talud nagu Tika, Hansuale, Kesa, Tibu, Tikutale, Reinoale ja teised. Rahvasuus nimetati seda Altnurgaks. Tee, mis nende taludeni viis, oli äärmiselt kehv. Mingit korralikku katet sellel ei olnudki. Tagumistesse taludesse oli näiteks autoga terve aasta jooksul võimatu ligi saada. Küla põhiosa ja Altnurga vahele jäi aga soine heinamaamassiiv. Seda nimetati külaaluseks heinamaaks. Mitukümmend hektarit, mis seal oli, jagunes paljude talude vahel. Meiegi talul (Laanealle) oli seal lahustükina olnud veidi üle nelja hektari soist heinamaad. Meie kodust jäi sinna üle 2 kilomeetri.

KURLA KÜLA VEEÜHING

Ilmselt oli tegemist väga liigniiske maaga. Ega muidu ei oleks 1939.a asutatud Kurla veeühingut. 1939.a 22.septembril ilmunud “Sakalas” kirjutatakse, et toimus Kurla veeühingu asutamiskoosolek, mille juhatusse valiti Bernhard Masa, Artur Kiviväli ja Mihkel Lindeberg. Viimane oli külas mitme talu omanik. Artur Kiviväljale kuulus Leiso talu ja Bernhard Masale Määru talu. Otsustati, et ühing veel töödega ei alusta, kuna siis toimus maade ümberkorraldamine ning maksustamise alused muutusid. Otsustati tegevust alustada 1940.aastal. Esialgu jäi kõigil ülesandeks süvendada kohad, kus esines veevoolu takistusi. Ei tea, millal päris tegevust alustati ja kas seda enam selle riigikorra ajal saadigi teha, kuid suur magistraalkraav, mis suubus meie talust põhja pool asuvatel heinamaadel Raudojasse, kaevati mingil ajal valmis. Seega tuli ojja vett veelgi juurde. Iga talu pidi loomulikult hiljem oma maa kuivendamiseks kaevama magistraalkraavi suubuvad väikesed kraavid.

UUDISMAA

Hiljem, juba 1950-date aastate teisel poolel kaevati sinna suure kraaviadraga uued kraavid. Siis muidugi ei peetud silmas enam endisi talumaade piire. Kraavid olid üksteisest 30-40 meetri kaugusel. Maa saadi suvel peaaegu kuivaks ning mäletan, et seal oli huumusrikas must muld. Kolhoos hakkas seal kasvatama mitmeid taimi. Üheks neist oli hübriidkaalikas, mida kasvatati loomasöödaks. Maa sees oli söödakaalikas ning tavaliste lehtede asemel lopsakas söödakapsas. Niisugune taim oli siis Eestis aretatud. Tol ajal käisid kõik küla lapsed suviti kolhoosis tööl. Nii käisin minagi maisi ja söödakutuure rohimas, laastumasina juures katuselaaste masina alt ära korjamas jne. Juhtus nii, et ühel hetkel spetsialiseerusin loorehaga põldudelt heina kokkuriisujaks.

Ühel päeval saadeti meid kuue-seitsmekesi sinna nn uudismaale hübriidkaalikapõldu rohima. Võrreldes kõvakspaakunud maisipõllu vagudega oli sealne muld pehme. Rääkisime, et seal saab umbrohtu kõplaga lõigata nagu saia. Me saime päeva jooksul kõblatud kolm korda rohkem vagusid kui maisipõllul. Tasustamise alused olid kindlaks määratud aga meetrite järgi ja need olid samad maisipõlluga. Seega pidime teenima selle töö eest kolm korda enam. Päevatasu ulatus 16-17 rublani, mis tolleaegsetes tingimustes oli ülirikkalik palk. Üks asjamees käis kolhoosi kontorist seda põldu ja meie tööd uurimas ning juba teisel päeval kehtestati sellele eraldi hinne. Me ei saanudki enamat teenida kui maisipõllul. Esimese päeva eest maksti siiski suur palk välja. Räägiti, et lapsi petta ei või. Hea seegi. Kolhoosis oli selgi ajal ikka mõistlikke juhtivaid tegelasi ka.

MAHAJÄETUD TALU JUURES

Samal perioodil olin ma ühel päeval suurest magistraalkraavist tagapool Punassaare talu põllul heina kokku riisumas. Ühe põlluga sain hakkama poole päevaga ning siis leiti, et rohkem pole seda tööd sel päeval vaja enam teha. Ma viigu hobune ja reha Paemurru talu juurde kolhoosi hobusetalli ära ning jäägu sel päeval õhtule. Nii hakkasingi Punassaarest ära tulema. Magistraalkraavile oli kunagi palkidest sild ehitatud. Tavalise vankriga ei olnud sealt üle minemisega mingit probleemi. Vanker oli ju kitsas. Looreha, millel ma istusin, oli aga nii lai, et hobust täpselt juhtides jäi selle ratastest silla ääreni kummaltki poolt ainult kümmekond sentimeetrit. Püüdsin hobust täpselt sillast üle juhtida, kuid äkki hüppas selle äärest üks lahtine palgijupp reha ratta alt üles. Hobune ehmatas ning pani tuhatnelja jooksu. Mina hoidsin ohjadest kõvasti kinni ning püüdsin teda seisma saada, kuid see ei õnnestunud. Õnneks püsisin ma reha plekist istmel. Oleksin võinud sealt ju maha kukkuda. Sepasaare ehk tol ajal tuntud Kooli talu juures oli mõlemal pool teed okastraataed. Seal karjatati kolhoosi lehmi. Traati otse sisse sõita ei võinud. Äkki taipasin, et juhin hobust nii, et üks ratas jääks aiaposti taha kinni. Kui reha lähebki katki, las läheb. Küll see kolhoosi sepa poolt, kelleks oli Paemurru talus elav Aleksander Koik ehk Paemurru Sass, ära parandab. Mina saaksin aga hobuse pidama ja jääksin ise ka terveks. Kartsin rehalt kukkumist. See manööver õnnestuski mul suurepäraselt. Seisin seal hobusega veidi aega. Ilmselt rahunes ta siis maha ning ma võisin oma teekonda jätkata. Kuna hobune kiiresti jooksis, toimus minu otsustamine ja tegutsemine väga kiiresti. Õnneks mul enam sellest sillast üle minna ei tulnud. Ma ei tea, kes seal ülejäänud heina ära riisus.

ÜKS PÄEV UUDISMAAL PELETAS KOLHOOSIST EEMALE

Sellel endistest heinamaadest üles haritud uudismaal kasvatati mitmeid söödakultuure aastaid. 1960.aastal ehitati Kihu talu maadele kolhoosi suur laut, milles oli sada lehma. Sel ja hilisematelgi aastatetel oli talust poolteise kilomeetri kaugusel kasvamas hübriidkaalikas. Kurlas tegutseva põllundusbrigaadi põllutöölistele, kelleks oli ka minu ema, tehti sügisel ülesandeks sealt kaalikaid lauta vedada. See oli seal maas veel siis, kui maa juba kergelt külmunud ja lund sadas. Mäletan ühte nädalavahetust 1962.aastast. Õppisin siis Põltsamaa Keskkooli kümnendas klassis. Tulin laupäeval koju ning sain tedada, et ema peab pühapäeva hommikupoolikul minema sealt kaalikaid lauta vedama. Kokku pidi ta viima sinna neli reetäit. Lund oli juba nii palju, et vedudeks kasutati regesid. See oli tolleaegsete oktoobripühade ajal, mil meil oli ka lühike koolivaheaeg. Sai otsustatud nii, et mina lähen emaga koos seda tööd tegema. Selleks tuli kodust paari kilomeetri kauguselt Paemurru talu juurest võtta hobused ja reed ning kumbalegi jäi siis uudismaalt ära tuua kaks koormat. Esimeste koormatega saime üsna kiiresti hakkama. Siis hakkas aga lumelörtsi sadama ning sellele lisandus veel kõva tuul. Meie riided said märjaks ning otse tööd tehes külm siiski ei hakanud. Viisime koormad ära ja siis veel hobused regedega talli juurde ning seejärel järgnes kahekilomeetrine jalgsiretk koju. Siis hakkas küll külm.

Tol ajal pöörati maarajoonide koolides eriti palju tähelepanu sellele, et meist saaksid kunagi põllumajandustöötajad. Ka sel ajal koolis õpitavad tootmisõpetuse ained olid põllumajandusega seotud. Räägiti selle majandusharu helgest tulevikust ja seda muidugi kolhoosikorra viljastavates tingimustes. Mõnikord jäi mulje, et teisi erialasid, mida õppida, olemas ei olegi. See päev hübriidkaalika lauta vedamisel tegi aga minu juures ära põllumajandusest korraliku võõrutustöö. Kas siis nii peabki kolhoosis tööd tegema? Kui kõikjal räägiti maaelu helgest tulevikust, siis kodudes räägiti, kui sa korralikult koolis ei õpi, jäädki kolhoosi sitta vedama. See oli paljudel isegi stiimuliks paremini õppimiseks. Mulle sai lõplikult selgeks, et räägitagu ja kirjutatagu mida tahes, kuid mina oma tulevikku ühegi kolhoosiga ei seo. Niisugune oli siis ühel sügispäeval nn uudismaal töötamise tulemus. Pärast keskkooli lõpetamist hakkasin Tartu Ülikoolis õppima inglise filoogia erialal, mille ka lõpetasin inglise keele õpetaja, romaani-germaani filoloogina. Nii on kirjas minu diplomil.

UUDISMAA UUS KUIVENDAMINE

Samal maatükil hakati 1970.aastatel uuesti maad parandama. Lahtised kraavid aeti kinni ning sinna paigaldati savitorudest drenaaž. Lahtiseks jäi ainult suur magistraalkraav. Siis tehti kogu töö masinatega ning üheks selle organiseerijaks oli minu vend, kes oli lõpetanud Tihemetsa Põllumajandustehnikumi ning saanud melioraatori kutse. Hiljem kasvatas kolhoos seal peamiselt heina ning osa maad kasutati ka karjamaana. Praegugi on sellest suur osa kasutusel.

Nõukogude ajal tehti sellist looduse ümberkujundust ka tee ääres, mis viib Kurlast Kabalasse. Minu kooliajal lõppes lage põllu- ja heinamaa Kurla poolt minnes Saara sauna juures. Sealt algas võssa kasvanud heinamaa, kus kolhoosnikud karjatasid oma lehmi ja mõnelt lapilt niideti ka heina. Nii oli see kuni Pesti taluni, mis peaks kuuluma Meossaare külla. Saara sauna vastas üle tee oli lausa tihe mets. Sedagi ei ole enam.

Soiste heinamaade kuivendamine tõi sealkandis kaasa rästikute vähenemise. See roomaja oli sel ajal loetud veel inimese ja ka loomariigi kõige hirmsamaks vaenlaseks. Kui võimalik, tuli ta temaga kokkupuutes kindlasti tappa ning neid tapetigi palju. Samas oli neid ka palju. Me nägime neid sageli oma talu juures heinamaal. Ühel korral sai meie koer rästikult isegi hammustada. Nägin seda ise pealt. Ta jooksis nii mis jalad võttis heinaküüni ja kadus heintesse. Teda ei olnud sealt võimalik leidagi. Kolme päeva pärast ilmus ta uuesti välja ning siis tema pea enam paistes ei olnud. See rästik, kes teda hammustas, oli üsna lühike, ilmselt poeg. Rästikult sai hammustada ka meie naabrimemm Merilalt, kes oli sellepärast mitu päeva haiglas. Pärast suuri kuivendustöid jäi neid loomi väheseks. Nastikuid sealkandis üldiselt ei olnud.

SÕBER PEETRIGA METSAS

Külaelanike poolt tuntud Saara saunas Kurla küla äärel Kurla-Kabala tee ääres elas ingerlane Saara Gribkov oma poja Peetriga. Millal ta sinna oli tulnud, täpselt ei tea. Ilmselt oli see aga ajal, mil ingerlased pärast riigivõimude poolseid pikki vintsutusi Eestisse jõudsid. Hoopis pikemaajalisem elanik oli seal aga Aleksander Vassiljev, keda teati kui endist vene valgekaartlast ja kunagise mõisniku poega. Pärast suuri sõdasid oli ta endale leidnud uue elupaiga Eestis. Oma esimestest kooliaastatest mäletan teda kaabuga peas õues jalutamas. Aias kasvatas ta palju sibulat ja küüslauku. Külarahvas imestas, miks ta küüslugud talveks maha jätab. Veel ei teatudki, et seda taime saab ka selliselt kasvatada. Nüüd kasvatan oma maasikapeenarde vahel küüslauku samamoodi. Lisaks oli tal üle tee maja vastas veel tubakapeenar.

Maja ise oli hästi vilets palkehitis. Peeter Vassiljev suri juba 1950. aastate keskpaigas ning majja jäid elama ainult Saara ja tema poeg. Sellest vist ka nimi Saara saun. Kuidas seda varasemal ajal nimetati, ei teagi. Ema ja poeg elasid väga vaeselt ja ega Peetril kooliski õppeedukus kõige parem ei olnud. Kabala kooli juurde oli sealt ligi 3 kilomeetrit. Mina käisin koolis, kuhu minu kodust oli 7 kilomeetrit, ajal, mil veel sai iga päev koju minna, jalgrattaga. Väga sageli andis Peeter, kes oli minust mitu aastat vanem ja suurem, oma koolikoti minu ratta leistangi otsa ning ise jooksis ratta järel. Me saime omavahel hästi läbi. Samas oli ta poiss, kes oli väga palju metsas hulkunud ning tundis paljusid linde. Tol ajal nimetati paarialindudeks vareseid, hakke ja harakaid. Valitses arusaam, et need on kahjulikud linnud ning neid tuleb sellepärast võimalikult palju hävitada. Jahimeestel oli isegi kohustus vareseid lasta ja nende jalgu koguda. Mingi arvu jalgade esitamisel anti neile mingeid hüvesid. Loomulikult teadsid seda ka poisid. Mäletan korda, mil hulkusin temaga koos saunast üle tee asuvas metsas. Ta ronis puu otsa ja võttis varese pesast munad ära. Munad loobiti vastu puud puruks. Siis leidsime haraka pesa. Selgus, et see lind ehitab oma pesale katuse peale. See jäeti puutumata, sest see oli nii haruldane.

Paljud poisid on sageli huvi tundnud kõikvõimalike asjade vastu, mis pauku teevad ja millega saab ka märki lasta. Peetril oli kodus mitu omavalmistatud sutspüssi. Ühel kasutati laskmiseks jalgrattakodarate nipleid. Mitmed poisid harrastasid seal sauna otsaseina, kus aknaid ega uksi ei olnud, pihta märki lasta. Paljudele ja ka väiksematele seda lõbu ei lubatud. Ju siis oldi veendunud selle ohtlikkuses. Seda see muidugi oli.

Peetriga katkesid mul ja paljudel mu kaaslastel sidemed, kui ta koolist lahkus. Ta oli kuusteist aastat vanaks saanud ning koolikohustuslikku ikka ta siis enam ei kuulunud. Samas õppis ta siis alles viiendas klassis. Tema kooliteel oli olnud mitmeid takistusi, mis temast endast ei sõltunud. Nad elasid emaga ka väga vaeselt. Mäletan, et ta oli läinud kooli õpetajate tuppa ja teatanud, et ta lahkub koolist. Teda oli hakatud veenma, et ta vähemalt sellegi klassi lõpetaks. Selline poiss ta ei olnud, kellest oleks igal juhul lahti tahetud saada. Ta rääkinud, et tal pole enam midagi jalga panna. Mingist abirahast, mis siis koolil kasutada oli, osteti talle kalossid jalga ja mingi paksem villane pluus selga. Samuti võimaldati tal elada kooli internaadis ning saada tasuta toitu. Viimane võimalus oli siis kõige vaesemate laste jaoks riigi abiraha näol olemas. Peeter käis veel kuu aega koolis ning teatas siis õpetajatele, et ta ikkagi lahkub. Peres polevat enam kedagi, kes leiba teeniks. Ta töötas natuke aega kolhoosis ning sügisel läks Põltsamaale sealsesse mehhaniseerimiskooli ehk rahva suus tönki traktoristiks õppima. Sinna saamiseks piisas neljaklassilisest üldharidusest. Tean, et ta oli veel olnud Kasahstanis uudismaid üles harimas ning teda autasustatud seal mingi medaliga. Mõne aasta pärast suri ema ning Saara saun jäi tühjaks ja lagunema. Mingi nõukogudeaegse vennasvabariigi kultuuridelegatsiooni saabumise eel oli see kolhoosi poolt lammutatud. Praegu on selle kohal ainult kivihunnik.

KODUTALU OLI NAGU SAARE PEAL JA KA PELGUPAIGAKS

Minu kodutalu Laanealle oli tol ajal suurest maanteest eemal. Kui ta praegusel kaardil on lausa Imavere-Viljandi maantee ääres, siis seda on ta alates 1960. aastate teisest poolest. Varem kulges see maantee otse läbi küla talumaade keskelt ja oli hästi kurviline. Nüüd kulgeb see hoopis kilomeeter maad lääne poolt. Mäletan, kui uue tee trassi paika pandi, räägiti sellest, kuidas paistavad autode tuled, kui nad Videviku talu juurest kurvist väljuvad. Nad paistnud otse kahe Aasu talu kohta ning sealt edasi meie taluni. Nii see tee valmis ka tehti. Tulemuseks oli, et paljud talud, mis olid enne tee ääres, jäid sellest eemale (Umbsaare, Näksi, Raaga, Villemi jt). Teised jälle sattusid hoopis tee äärde (Sepasaare, Kihu, mõlemad Aasud ja meie talu. Kõige suuremad muudatused olid tegelikult meie puhul. Varem olime nagu saarel keset metsa, heinamaid ja sood. Korralikku teed meie taluni ei olnudki. Põhjast ja idast piirnes ta Imavere valla ja Kabala valla Kurla küla talude heinamaadega. Lõuna pool oli Umbsaare talu mets ning Aasu talu soine karjamaa. Lääne pool oli ka mitme talu mets. Peamiseks väljapääsuks talust oli läbi Umbsaare metsa kulgev vankritee. Alguses oli see meie oma talu põldude vahel. Seejärel tuli veidi lepikuvahelist madalamal maal kulgevat teed. Iga suurema vihmasaju järel muutus see väga poriseks. Veidi edasi oli kõrgem küngas, mida nimetati mäeks. Äkki kujunes seal eriliseks vaatamisväärtuseks keset metsa kasvav õunapuu. Et see õunapuu on, sellest saadi aru tema õitsemise ajal. Kuidas see seal kasvama oli hakanud, sellele ei teadnud keegi vastust. Loomulikult voolas sadude puhul mäest alla madalamatesse kohtadesse vett. Mäe peal oli tavaliselt kuivem. Künkast edasi oli mõnisada meetrit hästi madala maa vahel kulgevat teed. Ei olnud mingi ime, kui seda sügisel vankriga läbides ulatus pori vankriratta rummuni. Enne Umbsaare talu oli veel üks suurema kraavi koht. Räägiti, et enne sõda oli sellel sild peal olnud, kuid sõja ajal olevat see autodega ära lõhutud. Seal olid mõned üksteisest eemal asuvad kivid. Jalgsi minnes oli võimalik neile astudes kuiva jalaga läbi saada. Veel talude ajal oli vanaisa alati varunud mitu suurt hunnikut kuuseoksi. Kui tee väga halvaks muutus, pandi sinna kuuseoksi. Hiljem seda muidugi enam peaaegu ei tehtud. See vana kraavgi tõi teele enne Umbsaare talu vett juurde. Kui minu ema 55. juubelit tähistati, siis rääkis Juhani talust pärit August Pärl, kes oli sünnipäeval pillimeheks, kuidas minu vanaisale oli kunagi, kui ta sealt metsa vahelt hobuvankriga läbi läks, purikas ehk haug vankrisse tulnud. Vesi oli nii sügav olnud. Jalgsi metsateed läbides oli võimalus valida veel teeäärseid üksikuid kuivemaid kohti, mis jäid sealt veidi kõrvale. Nii oli seal metsas veel mitu jalgrada. Sama teed mööda läksime me aga kooli. Tavaliselt käisime Kabala koolist, kuhu oli 7 kilomeetrit, iga päev kodus septembris ja alates mai algusest. Kui ilmad ilusamad olid, siis pikenes see aeg veidi. Talvel elasime internaadis. Vihmastel ja pimedatel sügishommikutel, kui puude ladvad kaheltpoolt teed kaarena kokku ulatusid, oli see rännak sünges metsas. Samal ajal oldi sellega aga harjutud. Teine väljapääs Kurla keskuse poole oli läbi Alt-Aasu talu õue. Seal oli ees aga mõnisada meetrit soist karjamaad. Mõnikord ja eriti kevaditi oli seal nii palju vett, et edasi saadi ainult mättalt mättale hüpates.

Lähin bussipeatus suure maantee ääres oli Eistveres Õunapuu talu juures. Sinnagi minnes tuli minna üle heinamaade, mis kevadise suurvee ajal olid sageli üle ujutatud. Kui praegu on suur maantee majadest saja meetri kaugusel, siis varem oli see hoopis teisiti.

Paks ja sünge mets kipub olema ikka salapärane. Oli neidki, kes sealt ei julgenud läbi minna. Võõraid inimesi käis meil üsna harva ja kui keegi tuligi, andis tubli koer sellest varakult märku. Pole siis ime, et meie talus leidsid 1944.aastal varjupaiga mitu meest, kes tulleaegsetest mobilisatsioonidest kõrvale hoidsid. Üks neist oli Eistverest pärit Möldrivälja talu perepoeg, kellest sai hiljem minu ja minust kahe noorema venna isa. Kuni 1944.aastani ei oldud teda Saksa sõjaväkke mobiliseeritud, kuna ta oli oma ema vanemate talu omanikuks vormistatud. See oli turbaraba ääres asuv Kotisopi talu Kabalast paar kilomeetrit Türi poole sõites. Maad oli sellel talul vähe, kuid see oli ikkagi talu, millele olid kehtestatud saaduste Saksa riigile andmise normid. Kui sakslastel juba kiire lääne poole minek oli, siis võetud ta ikkagi sõjaväkke. Alles hiljem sain teada, et ta oli osalenud Sinimägede lahingus ja saanud seal kergemal kujul haavata. Pärast terveks ravimist ta sõjaväkke tagasi enam ei läinud. Ta hakkas ennast varjama ning tegi seda ka siis, kui venelased Eestisse tagasi jõudsid. 1945.a lõpupoole õnnestus tal legaliseeruda. 1944.a suve teisel poolel oli meil varjul ka mitu Tartust pärit põgenike perekonda. Aeg-ajalt varjusid meie talu juurde mehed, kes olid sunnitud end nõukogude võimude eest varjama. Nii elas meie heinaküünis mitu nädalat ühel talvel oma küla Tõnuri talu peremees Ants Vaasmaa, kelle perekond oli 1949.a Siberisse küüditatud, kuid, kes ise ei olnud sel ajal kodus. Ta elas metsavennana kuni ajani, mil küüditatud hakkasid tagasi tulema. Siis ta legaliseerus. Mõne aja oli meil ka teisel pool Kurla küla heinamaid asuva Reinoale talu peremees Mihkel Lindeberg. Ta tegi isegi kõrvalisemates kohtades kolhoosis tööd, kuid teiste nimede all. Keegi külaelanikest siis kusagile kaebama ei jooksnud. Lõpuks ta siiski tabati ning saadeti vangilaagrisse kui küüditamisest kõrvalehoidnu. Tabati ta kusagil mujal.

KARUD JA HUNDID

Metsloomi oli tol ajal, kui mina koolis käsin, praegusest ajast vähem. Mäletan ühte keskpäeva, kui meile tuli läbi metsa küla postiljon Marie Martinson, keda kutsuti lihtsalt Manniks. Ta oli umbes 40 aastat vana ja vanatüdruk ning kartis paljusid asju. Meile tulles oli ta surmani hirmunud. Metsas olid pori peal olnud imelikud värsked jäljed. Tema arvates näinud need välja nagu keegi suur mees oleks seal käte peal kõndinud. Mis see küll olla võis? Äkki oli see mingi koletis. Läksime siis hiljem temaga koos ema ja vennaga seda teed mööda tagasi ning nägime ka neid jälgi. Meie jaoks oli selge, et mingit koletist seal olla ei saa. Meil oli kodus üks tol ajal välja antud raamat. See oli vist mingi noortele loodusesõpradele mõeldud üllitis. Hakkasime seda uurima ja need jäljed ei saanud kuuluda kellelegi teisele kui karule. Seda looma ei olnud sealsetes metsades aga keegi varem kohanud. Hiljem käisime isaga tema isa ehk Eistvere vanaisa juures ja nägime ka sealsel karjamaal pori peal selliseid jälgi. Ju see loom oli sealgi luusinud. Nii meil kui vanaisa juures olid mesitarud, kuid neid siis ega ka hiljem karud ei lõhkunud. Ei kuulnud, et keegi oleks edaspidi selliseid jälgi näinud. Ju see oli siis üks läbirändav karu.

Hunte eriti palju ei olnud, kuid räägiti, et neid olnud siiski rohkem kui kunagi Eesti ajal. Arvati, et need tulid siia Venemaalt. Ühe augustipäeva õhtul näidati Kabala koolimaja saalis ühte nukuteatri etendust, mida ma koos aasta noorema vennaga vaatama läksin. Olin siis ehk 9-10-aastane. Me kartsime pimedas läbi metsa tagasi tulla ning seekord tuli ema meile Umbsaare talu juurde vastu. Kui me põllu ääres metsast väljusime, kuulsime kaugelt meie talust põhja poolt metsast huntide ulgumist.

Ühel hommikul oli meile tulnud isapoolne vanaisa ning ta oli koos minu ema ja vanaemaga meie maja ärklikorrusel olevas toas kapist midagi otsinud. Äkki vaadanud nad aknast välja ning näinud, kuidas hunt tuleb üle oja ja läheb hiilides otse põllul olevate loomade suunas. Seal olid pandud värsket ädalat sööma meie lehm ja mullikas ning kaks lammast. Lambad, keda muidu peetakse väga rumalateks loomadeks, olid läinud lehma juurde, kes oli enda kaitseks sarved ette ajanud. Nägijad jooksid välja ning ajasid hirmsa kisaga hundi minema. Ju see hunt oleks ikka mõne looma nahka pannud, kui ei oleks segajaid tulnud.

Ühel varasel hommikul, kui hakkas alles valgeks minema, läksin ma vennaga läbi Umbsaare metsa. See oli paar aastat hiljem, kui me huntide ulgumist kuulsime. Me kiirustasime Kabalasse, et minna kooliekskursioonile. Äkki jooksis mõnikümmend meetrit eemalt meie eest läbi mitu koerasarnast looma. Neil oli ilmselt väga kiire. Üks oli suurem ja kaks või kolm väiksemad. Me püüdsime neid koletu röögatusega hirmutada, kuid vaevalt nad seda märkasidki. Neil oli ilmselt mingi looma tagaajamisega väga kiire. Kui sellest hiljem kodus rääkisime, oldi veendunud, et koerad need küll ei olnud. Ju seal oli emahunt oma kutsikatega, kes ehk jänest taga ajasid. Oli ka augustikuu ning sel ajal need loomad just sellist tegevust harrastavad.

IGAL PISIKESEL KOHAL OLI NIMI

Vaatamata sellele, et elasime tol ajal peaaegu saare peal, olid meil igal pisemal objektil ja kohal oma nimi. Ojast, mille tegeliku nime ma alles nüüd teada sain, oli eespool juba juttu. Ka sellel olid üksikud kohad, millel oli antud isegi nimetused ning mille kõik oma pere liikmed neid nimetades ära tundsid. Läbi meie metsa sai selle taga olevatele Kurla küla heinamaadele. Suvel selle kaudu enamasti heina koju ei veetud. See pandi küünidesse ja kuhjadesse ning veotööd tehti talvel reeteega. Oja ületamiseks oli aga läbi metsa mineval teel kunagi olnud puidust sild, mida nimetati lambasillaks. Teati, et seda kaudu oli Videviku talu karjane meie talu juurest lambaid oma talu heinamaale ajanud. Sellest ka nimi lambasild. Minu noorusajal seal enam silda ei olnud. Olid ainult kivihunnikud kahel pool oja. Nende kivide all armastasid pesitseda aga lutsud. Käisin sealt mitu korda neid püüdmas. Ühe käega kivi eemaldades tuli teise käega kiiresti kala peapoolsest otsast kinni haarata. Kui juhtusid seda tagantpoolt tegema, libises kala igal juhul käest. Ega muidu ei öelda, et luts on libe kala. Hiljem avastasime uue mooduse, kuidas seda kala kätte saada. Selleks sai kaasa võetud tavaline kahvel. Kui kala kivi all avastatud sai, sai sellele kahvel selga löödud. Tänapäeval oleks see kindlasti röövpüügiks tembeldatud.

Kui metsast välja meie lauda taha tulla, oli ojas üks allikas, mis oli kividega piiratud ning millele oli vanaisa puidust pealt tabalukuga lukustatava kaanega kasti valmistanud. Selles jahutati juba talu ajal ja ka hiljem piima. Kui toiduks värsket piima vajati, siis öeldi, et minnakse seda allika juurest tooma.

Samasse kohta oja äärde oli kunagi olnud kavatsus saun ehitada. Vundamendikividki olid juba kõik paika pandud. Sellest edasi ei oldud aga ehitatud. Ilmselt takistasid seda uute võimude tulek ja sõjad. Kõigest oli siis puudus. Kui kolhoosi ajal oli endine talu mets kolhoosi oma, siis lubati sealt metsavahi käest saadava raiepileti alusel ainult 5 ruumimeetrit küttepuid teha. Sellest muidugi maja kütmiseks ei jätkunud. Öeldi, et oksarisu ja hagu võib raiuda piiramatus koguses. Haohunnik oli muidugi olemas, kuid ahju tuleks kütta ikka puudega. Lisaks lubatule saeti metsast puid ikkagi nii palju, kui selleks vajati. Mõnikord saeti üksikuid kaski ka heinamaalt. Mingi ehituspuidu muretsemisele ei tasunud mõeldagi. Lisaks ei tohtinud aastaid näidata ennast jõukamana kui enamus kolhoosnikest. Esialgu, veel talude ajal, võidi kulakuks nimetada ning edaspidigi ei oldud kindel, et repressioone ei rakendata. Sellepärast jäi meie elumaja puitosagi voodrilaudadega katmata. Esimeseks probleemiks oli, et neid laudu ei olnud kusagilt võttagi ning teiseks oleks siis juba jälgitud, kus selle kõige soetamiseks vahendeid saadakse. Tegelikult elati kuidagi peost suhu ära. Kolhoosist saadav töötasu ei võimaldanud rahuldada kõige elulisemaidki vajadusi. Põhisissetulek saadi kolhoosniku õue-aiamaalt ja loomadelt. Nii oligi meie maja puitosa aastaid väljastpoolt “vooderdatud” ainult tõrvapapiga. Samamoodi olid kaetud paljude teistegi majade seinad. Saun jäigi ehitamata, kuid kasutati ikka väljendeid, et mindi allika või sauna juurde.

Lauda ja suure küüni otsas oli teiselpool oja väike heinamaatükk. Mingit silda seal üle oja ei olnud kunagi ehitatud. Kaldad oli lihtsalt lauskjamaks kaevatud ning ka heinakoormaga sõideti vankriga lihtsalt ojast läbi.

Veidi edasi oli ojas keset vett suurem kivi, mida nimetati laiaks kiviks. See oli pealt peaaegu tasase pinnaga ovaalne umbes 60 sentimeetrise läbimõõduga kivi. Selle peal sai püsti seista nii, et ei olnud ohtugi vette kukkuda. Lapsena saadeti mind sinna mõnda riietuseset, mida juba seebiga küüritud oli, loputama. Vesigi oli selle kivi ümber veidi sügavam ning see toiming õnnestus igati.

Veidi maad eemal olid oja mõlemal kaldal suured pajud. Nende vahele oli vette okstest pais ehitatud. Paisu ees oli vesi veidi sügavam kui mujal ning selle taga oli see ka samamoodi, kuid külmem. Sinna päike läbi põõsaste peale ei paistnud. Seal paisu taga käidi sageli pestud pesu loputamas. Öeldi, et minnakse paisu alla.

Sealt edasi tegi oja järsu kaare ning jälle oli üks sügavam koht, kuhu kunagi oli üks kraav suubuma pandud. See oli täpselt sama koha peal, kus lõppes meie talu maa ja algas Imavere valla Maasika talu maa ehk kus oli kahe valla piir. Varasematel aastatel oli meie ojas elanud rohkesti särgi, lutsusid ja purikaid ehk hauge. Minu kodukandis kasutati nimetust purikas. Sel ajal, kuhu minu mälu ulatub, särgi seal enam ei olnud. Lutsude püüdmisest kivide alt oli juba juttu. Purikad ehk laiemalt tuntud haugid olid enamasti seal, kus kasvas kallastel kõrge hein. Nii oli see ka selles kohas. Ühel suvel, kui oja madalamates kohtades põhjani ära kuivas, oli sellistes kohtades palju hauge. Mäletan, et püüdsin neid sealt vana pesuvanniga ning üks, mille kätte sain, oli üle poole meetri pikk.

TALUMAA JA HOONED KUI TERVIK

Talul oli olnud veidi üle 8 ha põldu. Selle lugesin ma välja 1939. aastal koostatud talumajapidamise arvestuse lehelt. Üllatav oli see, et siis ei oldud kirja pandud metsa. Paberite järgi seda ei olnudki. Kõik see oli arvestatud karjamaaks, kuigi seal kasvasid ka siis suured puud ning sealt varuti kogu majapidamises vajalik küte. Edasi uurides selguski, et nii oli see paljudel taludel. Mets oli okastraataiaga piiratud ja see oli olemas isegi keset paksu tihnikut meie ja Aasu talu vahel. Vanaisa oli kogu selle metsa piirdeks istutanud jõudumööda noori kuusetaimi. Mets oli kuuskede reaga piiratud. Hekk, mida pügatakse, see muidugi ei olnud. Talu ajal ja isegi hiljem aeti lehmad ja teised loomad metsa, kust nad võisid sealset rohtu nosida. Lisaks sõid nad ära ka isekasvanud puude ja põõsaste alged ning vältisid sellega metsa võsastumist. Metsas muidugi eraldi nimetustega tähistatud kohti ei olnud. Otse metsast läbi Aasu talu poole tungis meie talu maadesse otsekui kiiluna sisse umbes poolehektarine või isegi väiksem lage maatükk. Kunagi oli seal isegi midagi kasvatatud. Kuna see oli kuulunud Aasu talule, nimetati seda Aasu nurgaks. Minu noorusajal tehti sealt kolhoosnike lehmadele heina ning seda maatükki ei lastud metsastuda. Praegu on seal mets peal.

Meie põldudest lõuna poole oli veel üks pooleteisthektarine põllulapp, mis oli meie maadest laia põllupeenraga eraldatud. Seegi kuulus Aasu talule ning seda nimetati Aasu saareks. Räägiti, et paaril aastal pole Aasu talu seda soovinud harida, siis võtnud selle maatüki väikese tasu eest rendile minu vanaisa ning kasvatanud seal ühel aastal edukalt lina. Põllupeenar, mis seda meie põldudest eraldas, oli mitu meetrit lai ning seal kasvasid pajud, kased ja isegi paar tamme.

Talumaade kagupoolses nurgas vastu Imavere valla maid ja Umbsaare metsa oli ligi paar hektarit heinamaad, kus kasvasid suured kased ja kus oli pisike heinaküün. Seda nimetati Raudjapoolseks heinamaaks.

Maastikule annavad oma välimuse ka seal kasvavad üksikud puud, hooned ning aiad. Maastikukujunduse omapära kujundab ka hoonete asukoht talu maal või krundil. Meie talu hooned asusid põldudest põhja pool. Ojaga paralleelselt oli ehitatud maakivist laut, mille seinal oli aastaarv 1914. Hiljem oli selle otsa ehitatud suur heinaküün. Teatavasti sai see valmis 1930.aastal. Neist ei ole enam midagi alles. Küüniga samal joonel põhja-lõuna suunaliselt oli elumaja koos selle põhjapoolsesse ossa ehitatud hobusetalliga. Pool majast ja ka tall on maakivist seintega, hiljem sellele juurde ehitatud kolme toa ja esiku osa on puidust. Puidust on ka maja ärklikorrus. Maja juurde oli kujundatud aed, kus kasvasid õunapuud ning marjapõõsad. Lisaks tehti nende vahele ka juurviljapeenraid. Kõike seda nimetati meie kandis rohuaiaks. Aia lõunapoolses ääres oli ait koos selle otsas oleva kuuriga. Seegi hoone on alles. Veel oli aia nurgas väike kartulikelder. Selle seinad olid maakivist, kuid lagi oli tavalistest laudadest, mille peal oli külma tõrjumiseks saepuru ning igaks juhuks täideti katusealune veel heinte või õlgedega.

Ilmselt oli juba ammu tavaks saanud, et taluhoonete lähedale istutati mõned puud, mis ehtisid suurtena talu hoonete ümbrust ning tähistavad seal praegugi, kus hooneid enam ammu ei ole, endisi talukohti. Meil kasvas elumaja ees ümbes paarkümmend meetrit eespool 2 suurt vahtrat. Maja mõlema otsa lähedal olid suured kuused. Aida ja keldri vahele oli kunagi istutatud tamm. Vahtratest murdus üks mõni aasta tagasi tormiga pooleks ning vend saagis maha ka sellest püsti jäänud osa.

Sarnaselt oli puid istutatud ka enamuse teiste talude juurde.

Talu hoonete juurest kulges täpselt talu põllumassiivi keskelt kuni Umbsaare metsani vankritee, kaks rööbast ja keskel hobuste poolt sõtkutud rada. Tavaliselt kippusid rööpad ning ka keskmine rada järjest sügavamaks minema. Paar korda suve jooksul tuli siis rööbaste ja keskmise raja vahelist kitsast mururiba labidaga siluda. Sellised vankriteed olid suure maantee pealt iga talu juurde sisse tallatud. Tavaliselt kulgesid nad teelt otse taludeni. Kahe Aasu talu juurde kulges tee aga Näksi talu juurest mitte otse, vaid lausa vinklis. Alguses oli suund nagu Kihu talu poole ja siis põldude keskelt nürinurgana uues suunas. Sellega pikenes tee suurele maanteele. Minule oli see siis mõistatuseks, miks see nii oli. Miks suurele teele mööda kõige otsemat teed ei mindud? Põhjuseks olid tegelikult endiste talumaade piirid. Kuigi Eestis juba üle kümne aasta oli kolhoosikord maksmas, rääkisid näiteks põllutöölised, et sel päeval töötati Raaga põllul, siis Kooli väljal, Aasu maal, kombain lõikas vilja Tõnuri põllul jne. Sama oli tootmishoonetega. 1960.aastal ehitati Kihu talu juurde suur 100-le lehmale mõeldud laut. Seegi sai nimetuse Kihu laut. Samal ajal püüti ametlikus asjaajamises endisi talude nimesid vältida.

NÕUKOGUDEAEGSED NIMED EI JUURDUNUDKI

Nõukogude ajal oli õige inimestest rääkida nende perekonnanimede järgi. Külas räägiti aga ikka endiste talude järgi. Põlistes taludes elavad inimesed ei pruukinudki teada sealsete elanike perekonnanimesid. Nii räägiti Palvesaare Endlast (Endla Raba), Raaga Ärnist ja Endlast (Ernst ja Endla Roosmaa), Tõnuri Leilist ja Antsust ning nende lastest Antsust, Jürist ja Mallest. Viimaste perekonnanimi oli Vaasma. Jne. Keskealised inimsed kasutasid veel talunime ning vanemate inimeste kohta ei tarvitatud ka nimesid. Öeldi näiteks Näksi ema, Raaga ema, Aasu ema, Kooli taat jne. Nooremad ei saanudki külas teada, millised nende inimeste nimed tegelikult olid. Samas on huvitav, et inimeste kohta, kes olid mujalt külla elama tulnud, hakati kohe perekonnanimesid kasutama. Öeldi näiteks Saveljevi Viktor ja Maali (kirjakeeles Amalie). Nad olid külas elanud üsna kaua aega, kuid erinevates kohtades. Nende elukohaks ei olnud kindel talu. Kuigi nad hulk aastaid elasid Äävardi talus, ei hakatud neid talunime järgi kutsuma. Paul ja Helmi Esseitsmes olid elanud Tikajaani talus aastakümneid, kuid nad jäid külaelanikele tuntuks kui Seitsmes Paul ja Helmi.

Oli aeg, mil isegi kohalikke kohanimesid püüti hakata nimetama uut moodi ehk sotsialistlikult. Sellest andsid märki teeviidad. Kurla kõrtsi ja ka Näksi talu juures olid teede otstel, mis suundusid Pilistverre, viidad, mis näitasid suunda Kuldtähe kolhoosi. Kurla külast viis tee Kabalasse ning seal oli viit tekstiga “Kolhoos “Leninlik Tee” 4 km”. Need viidad olid üleval mitu aastat. Seejärel nad asendati vaikselt endiste asulate nimedega. Kuna need viidad olid puidust, siis võisid nad ka aja jooksul ära mädaneda ning kasutamiskõlbmatuks muutuda. Näksi talu juurest kadus viit hiljem üldsegi, sest tee, mis Imavere-Viljandi maanteelt viis Kurla kõrtsi juurest Pilistverre kulgevale teele, oli väga kitsas ja kehvasti hooldatud. Nüüdseks on ta üldse oma tähtsuse kaotanud.

MUUDATUSED UUEL EESTI AJAL

Viimastel aastakümnetel on seoses endiste kolhooside likvideerimisega maal väga suured muudatused toimunud. Juba enne Eesti Vabariigi taastamist hakkas minu vend talu pidama. Tal õnnestus osta väike traktor koos vajalike haakeriistadega. Mõne aasta pärast ehitas ta küüni kohale uue lauda. Tema jutu järgi oli tal kõrgajal laudas 19 sarvikut (lehma, mullikat ja vasikat). Maja otsas olevas endises hobusetallis, kus peeti aastaid kolhoosniku abimajapidamise (nagu seda siis nimetati) loomi, siis neid enam ei peetud. Seda talu hiilgeaega oli aga ainult mõni aasta. Lõpuks keeldus piimakombinaat talu 7-8-lt lehmalt saadavat piima ära viimast. Piima kogus olevat liiga väike. Samal ajal arenes edasi Imavere Saeveski ning ta likvideeris loomad ja läks sinna tööle. Seal töötab ta üks poegadest praegugi.

Nõukogude ajal toodeti enamus piimast suurettevõtetes (kolhoosides ja sovhooside), kuid ei loobutud üksiklehmapidajate piima kokkuostmisest. Mäletan isegi ajast, mil töötasin Pärnus rajooni täitevkomitees, kuidas üksikud lehmapidajad kaebasid, et nende piima ei ole piimakombinaati ära viidud. Väidetega, et äraviidav kogus olevat liiga väike, siis välja ei tuldud. Kaebuste lahendamisel jäi tavaliselt õigus lehmapidajale. Oli aeg, mil maal oli peaaegu iga talutee otsas laudadest piimapukk, kuhu varastel hommikutel piimanõud viidi ning kust need autoga kokku korjati, et piimakombinaati viia.

Samal põhjusel loobusid minu kodukülas ja mujal Eestimaal loomapidamisest paljud ning lõpuks lõpetati ka talu majandamine. Ometigi räägiti 1980. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses taludest kui meie maa tulevikust ja just sellises võtmes, nagu need enne 1940.aastat olid olnud. Loomulikult ei saanudki see aeg tagasi tulla. Terves maailmas tuleb ju põhiline osa põllumajanduslikust toodangust suurmajanditest ja -ettevõtetest.

Koos individuaalloomade kadumise ning kolhoosikorra hingusele minemisega kadusid meie maastikelt ka loomakarjad. Praegustest suurtest farmikompleksidest enam lehmi karjamaale ei aeta. Nad saavad seal liikuda ainult nii palju, kui läheb vaja lüpsiplatsile suundumiseks ja sealt tulekuks.

LÄHIMAD NAABERTALUD

Veel veidi teistest lähematest taludest ja kohtadest oma kodukülas, millega sai enam kokku puutuda.

Peamine tee meie talust suurele maanteele viis läbi Umbsaare metsa, millest oli juba juttu. Seal oli punastest tellistest ehitatud elumaja, mille üks väike otsmine osa oli maakivist. Minu jaoks oli täielik uudis, kui arhiividokumentidest selgus, et tegemist on Naissaare taluga. Rahvas nimetas seda talu nii kaua, kui mina mäletan ikka Umbsaareks. Otse metsa ääres oli kahest osast koosnev maakivist laut. Mõnikord oli kevadise suurvee ajal otse selle seina taga vesi. Maja oli veidi kõrgemal künka otsas. Selle ees olid suured puud. Lisaks oli õue lõunapoolses osas õlgkatusega ait. Talu kunagised omanikud olid sealt võimude poolt välja aetud. Kolhoosi moodustamise ajal elas seal suur mujalt külla saabunud perekond. Perepea oli alguses lühikest aega kolhoosi esimees, kuid peagi ta arreteeriti ning pandi vangi. Naine, kellel oli 7 last, jäi üksi. Tööealised olid sel ajal ainult vanim poeg ja tütar. Elati peaaegu näljas. Seejärel nad lahkusid sealt elama Kabala keskusse ühte endisesse mõisamajja. Maja jäi tühjaks ning peagi kadusid sealt aknad ning uksed. Aida katus laskis vist juba varem vett läbi ning seinapalgid läksid Tõnuri talu juures oleva kolhoosile kuuluva viljakuivati kütteks. Peagi oli majalt kadunud ka katus ning juba oli maja seinte vahelt aeg-ajalt kuulda toksimist. Kellel oli telliskive vaja, see käis neid sealt võtmas. Nii oli see 7-8 aastat, kuid siis otsustati kolhoosis see maja elamiskõlbuliseks teha. Sinna ehitati 2 korterit ja peagi saabusid uued elanikud. Lauda suuremat osa keegi ei kasutanud ning see lagunes. Kolhoosnike loomade jaoks kasutati ära ainult selle väiksem müüriga eraldatud osa.

Uue aja saabudes ostis selle ära üks soomlane, kellele ta minu teada kuulub praeguseni. Mõned aastad elas selles minu vennapoeg oma perega ja tingimuseks oli, et ta hoiab maja korras. Mõne aja pärast minu vennapoeg lahkus sealt. Ta ostis pärijatelt ära Mäe-Aasu tühjana seisnud elamu, hakkas seda elamiskõlbulikuks tegemas ning asuski sinna elama. Kaks Aasu talu (Alt-Aasu ja Mäe-Aasu) on naabrid. Nende õuesid lahutab ainult kuusehekk. Alt-Aasu on aga madalamal ning Mäe-Aasu kõrgemal. Sellest ilmselt ka nimed. Mõlema talu piirilt alates hekist kulges põldude vahelt tee karjamaa ja metsani. Selle kaudu aeti kunagi loomi karjamaale. Seda nimetati rahva seas Aasu tänavaks. Mõlemad talud olid oma põldudelt korjatud kivid ladustanud selle tee ehk tänava äärde.

Umbsaare talust otse üle maantee oli keset Villemi talu põldu väike metsatukk, millest keegi ühtegi puud ei saaginud ega raiunud. Tol ajal oli teada, et tegemist on muinasaegse kivikalmega, st pühapaigaga. Sellest kirjutati ka kuuekümnendate aastate ajalehtedes. Nüüd ma ei leia seda kohta üheski infomaterjalis ega teatmikus, ka mitte valla tutvustuses. Need kalmed peaksid olema aga jäädavalt rahvale informeeritavad.

Aasu talude juurest kulges maanteele nürinurgakujuline tee, kuid otse üle põldude käidi Sepasaare ja Kihu taluni ka tolmust hobuste poolt sissetallatud vankriteed mööda. Kihult mindi edasi otse Määruni ja sealt selle talu elumaja ja lauda vahelt Tõnurini, kus see teeke ühtis suure maanteega. Tõnuri talu juures otse kuivati taga oli maanteel järsk kurv, peaaegu 90 kraadi, ja seal tuli ka tol ajal, mil autodega sellise kiirusega nagu praegu, ei sõidetud, kiirus maha võtta. 1950.-1960.aastatel oli selle maantee peal sõites juba 60-70 km tunnis suur kiirus. Selles kurvis juhtus aga sageli õnnetusi ja just suure kiiruse tõttu. Kõige traagilisem, millest kaua aega räägiti, juhtus ühe Vene sõjaväe autoga. Võhmas oli siis sõjaväebaas koos lennuväljaga. Sealt tulnud auto oli sõitnud kurvi sisse vähemalt 80-se kiirusega. Tol ajal loeti seda väga suureks kiiruseks. Tulemuseks oli, et kongiga auto keeras rattad ülespidi, üks sõjaväelane sai surma ja teisel oli jalg ainult nahatüki otsas rippunud. Uue maantee ehitamisega sellised kurvid loomulikult kadusid.

KURLA KÜLA TALUD JA SAUNAD

Vaadates küla kaarti 1930.aastatest ning võrreldes seda praeguse olukorraga võib öelda, et vimaste aastakümnete jooksul toimunud muudatused on väga suured. Eespool oli juttu tehtud looduse ümberkujundamisest nõukogude ajal, millega tekkisid uued lagendikud põllu- ja rohumaadega. Samas kasvas suur osa endisi heinamaid metsa. Puisniidud, mis olid endisaegsetele heinamaadele omased, kadusid täielikult. Nüüd kuuleme, et sellist looduslikku kooslust tahetakse terves Eestis mõnes üksikus kohas taasluua.

Lisan sellele kirjatööle küla kaardi sellisena, nagu see oli veel 1930.aastate lõpus. Sellel on iga talu- või saunakoht nummerdatud ning vaataksime, mis neist on tänaseks saanud. Kurla küla vanade piltide raamatus on palju juttu inimestest, kes neis elasid, kuid praegune eesmärk on ilmselt kirjeldada maastikke. Loomulikult toimuvad ühe või teise talu kadumisega muudatused selle kohas oleva maastikuga. Vaatleksime seda kaardil näidatud numeratsiooni järgi. Number 1 kuni 11 talud ja saunakohad on Altnurga koosseisus.

1.Tibu talu oli kunagi üsna jõukas talu. Seal elati kuni 1970.aastate lõpuni, kuid majapidamine jäi külast kaugele ja sinna ei viinud korralikku teed. Nooremad pere liikmed leidsid, et parem on asuda mujale, kus vajalik infrastruktuur olemas. Sellepärast ei ehitatud sinna elektriliinigi. Praeguseks on hooned hävinud ning suur osa põllust metsa all.

2.Pendisaaregi talu jääb teedest eemale ja ega sinna ligipääs lihtne ei ole. Mäletan seda talu kusagilt kuuekümnendatest aastatest, kui juhtusin seal käima. Lagedat maad oli sealsete hoonete ümber vähe. Endised karja- ja heinamaad olid juba siis võssa kasvanud. Inimesed, kes seda kohta omaks pidasid, olid ka hiljem olemas. 2003.aastal oli aga suur osa hoonetest tulekahjus hävinud. Seejärel müünud omanikud tulest päästetud elumaja osa kusagilt tulnud uutele omanikele. Minu venna jutu järgi pidavat need olema hoopiski muust rahvusest. Huvitav, kuidas nad sellise koha üles leidsid.

3.Kaeramäe talu on tänaseks täiesti hävinud ja hoonetest pole midagi järel.

4.Saviaru saun on kaardil olemas, kuid mina ei mäleta, et selline inimeste elukoht seal kunagi olemas oli. Järelikult oli kadunud juba 1950.aastateks.

5.Hansuale talu on üks väheseid, mis selles küla osas on säilinud.

6.Tikutale tallu oli üldse väga raske ligi pääseda. Sinna sai ainult üle soise heinamaa. Ta jäi ka kõigist vajalikest infrastruktuuri objektidest kaugele. Kui vanaperemees sinna pärast naise surma üksi elama jäi, viis tütar ta mõne aasta pärast enda juurde. Talu on täielikult hävinud.

7.Reinoale oli kunagi suur ja jõukas talu. Meil teati teda Reinale nime all. Selle omanik Mihkel Lindeberg oli ka Kurla küla keskel asuva Kubja talu ning Kurla kõrtsi omanikuks. 1949. a küüditati sealne voodihaige perenaine Siberisse, ta tassiti süles rekke. Kas ta sinna kohale jõudis, jäigi teadmata. Tõenäoliselt suri ta teel. Peremeest tol ajal kodus ei olnud ja teda ei saadudki kätte. Ta hakkas ennast varjama. Mäletan teda isegi meil käimas. Tal oli pikk habe ees ja must kaabu peas. Minu vanaisa pidi meie talu juures olevale karjamaale kolhoosi hobuste jaoks aia ümber tegema. Selle töö tegi tema nimel ära sama mees. Niisiis, metsavend tegi kolhoosile tööd. Seda muidugi vanaisa nimel. Ta käis teisteski taludes, kuid keegi võimuorganitele kaebama ei jooksnud. Lõpuks ta ikkagi arreteeriti ning ta oli aastaid vanglas. Tema talu jäi küüditamise ajast saadik tühjaks. Mäletan, et sealsetelt põldudelt niitis kolhoos heina. Hooned seisid veel kuuekümnendate aastate alguses püsti. Kord räägiti, et sealses õues olevat nähtud ühte meest liikumas. Legaalselt seal siis kedagi ei elanud. Ju see oli siis ennast varjav metsavend või mõni muu tegelane. Talu jäi keskustest veel kaugemale kui Tikutale ning ligipääs oli sinna väga kehv. Nüüdseks on talu kõik hooned maa pealt kadunud ning põllud võssa kasvanud.

Kõik need -ale nimelised talude nimed näitavad ilmselt seda, et nende rajamisel tehti alet. Tean, et minu kodutalu puhul see nii oli olnudki.

8.Kesa on endiste omanike järeltulijate valduses ning ka korras hoitud.

9.Paistesaare talu on alles ja kunagiste talupidajate järeltulijate valduses.

10.Tika talu paistis silma oma suure elumaja poolest. See seisis mitu aastat tühjana, kuigi omanikud olid olemas. Selleks on Peeter Praksi pere, kuid kolhoosiajal, mil elasid veel tema isa ja vend, ostis enda omandusse Videviku talu hooned. Nad tegid need korda ning asusid sinna elama. Mõni aasta tagasi, kui kohtusin Peetri abikaasaga, kes töötab ka praegu Kabala raamatukogu juhatajana, oli viimane väga mures, mis Tikast saab. Suvel olin Pärnus ühe tuttava sünnipäeva tähistamisel. See mees on Herbert Last, kes on olnud kauaaegne Koeru Keskkooli õpetaja ja kohaliku külateatri arendaja. Kunagi töötasin temaga koos Retla koolis õpetajana. Ta elab praegugi Koerus, kuid parandas siis ühes spaas oma tervist ning otsustas siin ka oma 75.juubelit tähistada. Sinna ilmus grupp naisi Koerust ning selgus, et üks neist on Peeter Praksi tütar. Viimane ütles, et Tika on nüüd tema omanduses ja tema hoolitseb sealse maja eest. Ise elab ta alaliselt ning töötab Koerus. Tika on ilmselt õigetes kätes ja laguneda tal ei lasta.

11.Kivimäe saun. Seda ei ole enam ammu olemas. Ei ole isegi sealse maja kohta. Sealt oli pärit hiljem aastaid Kurla kõrtsihoones elanud Ants Kivimäe. Sauna nimetati selle pere nime järgi, kes seal sees elasid.

12.Rihmosepa talu on kunagi olnud jõukas talu. Kohalik rahvas nimetas seda talu Riimussepaks.Peale elumaja oli seal mitmeid kõrvalhooneid. Erinevalt enamusest taludest oli seal olemas sigala. Praegu on ta maha jäetud ja hävimisohus. Elumaja on kokkuvarisemise äärel ning enamus kõrvalhooneid on hävinud.

13.Kõrtsi ehk Poe talu on Kurla-Kabala tee ääres praegugi olemas. Varem ma ei teadnudki, et see on Kõrtsi talu. Teda tunti ainult Poe nime all. Kunagi oli seal pood olnud ning sellest annavad praegugi märku elumaja kahepoolsed laiad uksed, mida vist ei ole aastakümneid avatud. Kolhoosiajal ja enne seda elas seal oma perega Theodor Roosileht. Külas kutsuti teda ka poeta Teoks. Kolhoosi hiilgeajal ehitati sinna üle tee suur karjalaut, mida hakati ka kutsuma Poe laudaks. Selle nime all oli telefoniraamatus näidatud isegi sealse telefoni number. Praegu seal kedagi alaliselt enam ei ela. Oma kodupaika külastades olen sealt küllalt sageli mööda sõitnud. Mitmel korral nägin ma seal õues seismas ühte autot ja sellest tulenevalt arvasin, et keegi on sinna alaliselt elama asunud. Uurides seda oma vennalt selgus, et seal polegi alalisi elanikke. Tema ütkuse järgi oli sinna üks vana romu seisma toodud. Iseenesest tekib mõte, et nii võidakse ka kutsumata külalisi ehk vargaid eemal hoida. Ehk mõtles mõnigi minuga sarnaselt. Alalisi elanikke ei ole, kuid omanikud on olemas ja ühel korral nägin seal ka maja korrastajaid.

Taluhoonete vastas üle tee on kolhoosi ajal ehitatud suure lauda varemed. Katus on lagunenud ja ka seintest on püütud kive oma ehituse jaoks kasutada. Ustest ja akendest ei tasu rääkida. Paljud neist on ära viidud ja palju aknaid on ka lihtsalt sisse loobitud. Ka sellised kolhoosiaja mälestised “ehivad” meie maastikke.

14.Saara saunast oli juba eelpool pikemalt juttu. Rahva seas oli ta selle nimega tuntud, kuid ta oli ju olemas ka enne ingerlaste Eestisse tulekut. Kuidas teda siis nimetati, sellest ei tea keegi.

15.Põdra Anne saun on kunagi asunud Saara sauna vastas teiselpool teed. Alates 1953.aastast, mil minu koolitee sealt mööda hakkas käima, ma seal ühtegi ehitust ei mäleta. Küll oli aga tee ääres enne metsa väike söötis lagendik. Seal oli isegi üks väike maalapp üles haritud, millel Aleksander Vassiljev tubakat kasvatas.

16.-17.kõrvuti on 2 Noti talu. Neist üks on täiesti hävinud ja teisel on uued omanikud, kes seda ka kasutavad.

18.Korstna talu on koht, kus kasvas Jüri Vilms. Tema sünnikoht oli tegelikult Arkma külas. Talus olid suured hooned, kuid kõrvalhooned on enamasti hävinud. Aastaid seisis elumaja tühjana ja oli juba lagunemisohus. Paar aastat tagasi tuli sinna elama aga üks noor perekond ning majapidamist korrastatakse jõudumööda.

19.Juhani oli kunagi jõukas talu ning korras hoonetega. Sealt on pärit aastaid Tartu Ülikoolis pedagoogika õppejõuna töötanud Andres Pärl ning tema noorem vend August Pärl, kes oli tuntud kultuuritegelasena ka kodust kaugemal. Ta oli aastakümneid Kabala Rahvamaja juhataja ja õpetas ka kohalikus koolis muusikat. Tema algatas Kabala laulupidude traditsiooni, mis toimuvad iga aasta augustis Kabala parki ehitatud laululaval. Nõukogude ajal anti talle Eesti NSV teenelise kultuuritegelase nimetus. Talu on nüüd uute omanike valduses.

20. Michelise sauna nime näen ka koostatud raamatust esimest korda. Nimed on toodud vastavalt arhiividokumentidele. Seda sauna tunti Vassa sauna nime all. Sealgi elas Venemaalt Eestisse saabunud valgekaartlane. Mina mäletan aega, mil ta elas seal üksi ja elatas ennast sügiseti marjade ja seente korjamisega. Muul ajal tegi ilmselt juhutöid. Rahva seas oli ta tuntud Vene-Vassana. Pärast tema surma kadus see saun ja seda tähistab keset põldu ainult väike kivihunnik.

21.Kassisaba talu oli veel alles, kui ma juba teismeeas olin ja suviti kolhoosis tööl käisin. Olen sealses küünis heinaveo ajal heinte vastuvõtjaks ja virna tallamisel olnud. Kunagised omanikud küüditati 1949.a ning hiljem elas seal mitu perekonda, igaüks neist mõne aasta. Viiekümnendate-kuuekümnendate aastate vahetusel põles see talu tulekahjus maha.

22.Tubaka talu on ka praegu olemas. Seda ehib nüüd mälestuskivi, mis on püstitatud Eesti farmakoloogia rajajale ja kunagisele Tartu Ülikooli professorile Georg Kingisepale. See talu oli tema sünnikoht. Samas oli selle talu lauda juures 1941.a hävituspataljonlaste poolt tapetud Juhani talu peremees Andres Pärl, kes oli maetud seejärel sõnnikuhunnikusse.

23.Kubja oli juba 1950.aastatel varemetes ja on nüüdseks hävinud. Talu kohta tähistavad vaid selle õues kasvanud suured puud.

24.Mullika on praegugi olemas, kuigi seal on elanikud, kes pole endiste omanike järeltulijad. Kuna talu aed on otse Kurla-Kabala tee ääres, siis mäletan, kuidas selle piirdeks olid istutatud kreegipuud, mis sügiseti olid valminud vilju täis. Koos sõpradega koolist tulles sai seal peatutud ja kreeke söödud. Hiljem hävisid puud ilmselt mõnel külmal talvel.

25.Jaaguhansu talu ma ei mäleta ja ei oska isegi leida täpset hoonete asukohta. Häving on olnud põhjalik.

26.Punassaare talu jäi tühjaks viiekümnendate aastate keskel, mil sealt sealses saunas elanud Elli Raba kusagile mujale elama asus. Talu elumaja oli siis juba tühi ja kasutamata. Seal leidis varju mitu metsavenda. 1955.a andis ennast ise julgeolekule välja Erich Muinasmaa, kes oli ennast selles talus varjanud. Suurest külapõldude massiivist lahutas seda talu väike riba metsa. Talu elumaja palgid kasutati hiljem ehituseks ära. Kolhoosi ajal hariti ka sealseid põlde. Eespool oli juttu minu heina riisumisest sealsel põllul. Kui hakati talusid taaslooma, oli minu vend see, kes sealsetelt põldudelt oma loomade jaoks heina koristas.

27.Tuura Manni saunast teadsin, et see oli kunagi olemas olnud. Kabala koolis oli traditsiooniks saanud, et kevadeti käisid vanemate klasside õpilased paar päeva metsa istutamas. Ühel kevadel käisime sealsel lagendikul kuusetaimi istutamas. Majast ei olnud siis enam midagi alles. Nüüd peaks seal korralik mets peal olema.

28.-31.Laaneallest, Umbsaarest ehk Naissaarest ning Aasu taludest oli eespool juba pikemalt juttu.

32.Sepasaare talu nimigi oli mulle avastuseks. Sellel kohal asus kunagi Kurla kool ning rahva seas nimetati seda Kooliks. Sealsed elanikudki olid Kooli-taat, Kooli-memm, Kooli Lembit ja Ants. Talu asutati sinna pärast Kurla kooli likvideerimist 1930. aastate keskel. Kohalik rahvas oli sellele plaanile vastu olnud ning neid toetanud ka vald. Viimane oli olnud aga sunnitud lõpuks kooli “tänu” mingitele ähvardustele sulgema. Õpilasi oli selles Kurla ja ka Imavere valla Eistvere külast. Minu isa, kes elas Eistveres, oli oma esimesed koolitalved seal õppinud. Kokku oli neid seal nelja klassi peale olnud 40 ringis. Praegu poleks sellise õpilaste arvuga algkooli keegi sulgenud. On ju olemas põhikoolegi, kus õpilaste arv selle numbrini ei küündigi. Osa ruume olid hakanud kasutama talupidajad, kes kusagilt sinna elama asunud. Suur osa ruume oli olnud kohalike seltside kasutada. 1941.a sõjasuvel põles puidust koolimaja maha. Hiljem, kuni kuuekümnendate aastate alguseni elas pere mingist kõrvalhoonest kohandatud pisikeses hurtsikus. Väljastpoolt oli see tõrvapapiga üle löödud. Väike korsten oli katusest veidi ülespoole tellistest ning edasi pikendas seda mingi metalltoru. Koolimaja ahi oli säilinud ning selle ümber oli puidust uberik ehitatud, mida kasutati saunana. Kaks perepoega läbisid kolhoosiesimeeste ettevalmistuskursused Kehtnas. Lembit oli mitu aastat kohaliku küllalt suure “Leninliku Tee” kolhoosi esimeheks. Perekonda tal siis ei olnud ning elas samas ubrikus. Kabalast koju sõitis ta kolhoosi veoautoga ning sageli said pooled külalapsed temaga kooli minna. Päeval andis auto autojuhile, kes kasutas seda veotöödel. Tagantjärele on täiesti kummaline mõelda, et hiljem punaparuniks tembeldatud tegelane elas sellises kohas. Hiljem töötas ta Kabala ja Arkma vahel Mäo külas põllundusbrigadirina ja elas koos ühe naisega, kes oli kolhoosis partorgiks. Seejärel oli jälle üksik ning elas kodutalus. Viimaseks töökohaks oli Kihu talu juures veiselauda karjakuks olemine. Temast noorem vend Ants oli Türi lähedal ühe kolhoosi esimeheks, kuid ainult väga lühikest aega. Jättis selle ameti kus seda ja teist ning oli hiljem kodukohas rääkinud, et tema pole suutnud sealsete varastega võidelda. Hiljem töötas ta mitmes kohas ehitustöölisena. Koos ehitasid nad siis koolimaja vundamendile viiekümnendate aastate stiilis uue maja, kusjuures suure osa puitmaterjali saadi Punassaare talu endisest elumajast. See on kõrge katusega, nagu neid paljudes väikelinnades leidub.

See koht on veel kuulus selle poolest, et see on kunagise riigivanema August Rei sünnikoht. Mõned aastad tagasi püstitati sinna mälestuskivi ning nüüd peatuvad teel paljud, et seda kohta vaadata. Kivi avamise ajal teatatati meedias, et Kurla kooli juures avati mälestuskivi. Õigem oleks olnud, selle kooli kunagises asukohas. See individuaalmaja küll koolimaja ei olnud, nagu teda praegu selle info järgi võib välja lugeda. Praegu on sellel uued omanikud, kes seal aastaringselt ei ela.

33.Kihu oli enne sõda olnud jõukas talu. Selle elumaja hävis tulekahjus 1941,a sõjasuvel ning sellest oli järel ainult vundament. Sama juhtus aidaga. Samas oli aga olemas kahest osast koosnev laudahoone, ühes hobused ja teises muud loomad. Kolhoosiajal oli seal aastaid hobusetall. Hiljem jäi see tühjaks. Seal pidas kolhoosipere oma loomi ning mõnda aega olid seal ka üksikud tõuhobused, keda kolhoos kasvatas. See hoone on praegugi alles. Selle lähedal on üks väiksem hoone. Ilmselt oli see enne sõda majake, kus elasid talu teenijad. Sinna asuski perenaine koos lastega elama, kui Siberist tagasi tuli. Samas elas aga kogu aeg selle talu teenija Tiina, kes perele Siberisse pakke saatis ning päästis mõndagi nende varast. Sellel talul oli hästi suur küün. Olen ise selles küünis heinu vedajatelt vastu võtnud ning virna pannud ja seal tallanud. Need hooned on ka praegu olemas. 1950.aastate lõpus ehitati Kihu talu juurde suur veiselaut, kuhu mahtus 100 lehma. Selle vundamendiks veeti kokku endiste talude lautade ehitamiseks kasutatud põllukive. Need laudad olid siis kolhoosi omandis. Sinna läksid ka meie talu (Laanealle) 1914.a ehitatud lauda seinad. Kolhoosi ajal töötas ka minu ema selles laudas lüpsja-karjatalitajana, nagu seda töökohta tol ajal nimetati. Puhkepäevi sai ta ainult mõne päeva kuus ning tööpäev algas varahommikul kella viie ajal. See oli tol ajal tõeliselt tappev töö. Ta sai pensionile 55-aastaselt ning üks päev enne 61.sünnipäeva ta suri vähihaigusse. Praegu on see laut veel püsti, kuid katus on lagunenud ning mingit otstarvet sellel hoonel ei ole. Külaseltski on seda pakkunud ühele või teisele ettevõtluseks, kuid soovijaid ei ole leidunud.

Lauda ehitamine kolhoosi poolt aitas kaasa külasse elektri jõudmisele. Selles laudas otsustati hüvasti jätta lehmade käsitsi lüpsmisega ning tuua selleni elektriliin. Tõnuri talu põllule ehitati alajaam, kuhu veeti kõrgepingeliin. Sealt edasi hakkasid hargnema liinid taludeni. See oli 1959.-1960.aastal. Kolhoosi poolt ehitati liin Kihu laudani. Kuidas üksikutesse taludesse elekter saab, seda kolhoos ei organiseerinud. Iga maja omanik pidi selle omal kulul muretsema. Ise tuli kaevata postide jaoks augud, muretseda postid, isolaatorid ja traadid ning kõik, mida hoonete sees vaja. Jõudumööda hakkasid seda tegema need, kes elasid alajaama lähedal või ka Kihu talu juures. Minu kodutallu Laanealesse jõudis elekter 1964.aasta sügisel. Kaevasin labidaga koos vennaga suure osa postiauke valmis. Postid pidid olema männipuidust. Mände meie lähedastest metsadest aga keegi ei leidnud. Kuidagimoodi ilmus sama aasta suve alguses meie õuele 17 sirget kooritud männipuust posti. Need tuli mingi tõrvasarnase immutusvedelikuga üle määrida ja siis kuivada lasta. Sellegi töö tegime koos vennaga ära. Ei mäleta, kuidas postid püsti said, kuna olin siis kodust eemal, kuid liini vedasid majja kaks minu vanemat koolivenda Lembit Mölder Aasu talust ja Mati Roosmaa Raaga talust. Nemad olid siis tööl mingis tolleaegses elektriettevõttes. Minu isa tegi ise majasisesed tööd ning enne jõulu süttisid minu kodutalus elektrilambid. See muutis külaelanike elu väga palju. Osteti telereid, pesumasinaid ja muid elektriga käitatavaid seadmeid. Petrooleumilampide ajastule saabus alatiseks lõpp. Samas tekkisid küla maastikule ka elektriliinid ja postide read, mida varem ei olnud. Ka pimedal ajal ei paistnud talude akendest enam nõrgad üksikud tulukesed, vaid kui toas valgus oli, oli valgustatud kogu aken. Seegi oli uus nähtus. Viimastel aastatel on kahest traadist koosnevad liinid sageli asendatud postide otsa paigaldatud kaablitega. Kui varem võis tugev tuul elektrtraadid sageli omavahelisse ühendusse viia ja sealt lendas tulesädemeid ning majapidamised jäid pimedaks, siis kaabelühendusega seda ei juhtu. Nii on kaabel ka minu kodutalu juurde mineval liinil.

34.Määru oli ka selline talu, mis tunnistati 1940.aastatel kulaklikuks majapidamiseks. Pereisa oli juba sõja järel arreteeritud ning perekond viidi 1949.a Siberisse. Selles talus olid aga kogu aeg elanikud. Nendeks oli Arulate perekond. Hiljem elasid nad taluomanike perega samas majas. Lauta kasutati kolhoosi ajal alguses veiste jaoks. Sinna viidi kolhoosi moodustamise järel ka meie talu 3 lehma. Mäletan, kui neid ära viidi, siis vanaema nuttis. Olin siis enne saanud 3 aastat vanaks. See oli vist nii erakordne sündmus, mis nii noore lapse mällu sööbis. Hiljem olid selles laudas kolhoosi mullikad. Nüüd seda lauta enam ei ole. Selle otsas oli ka suur küün. Mingil ajal hoiti seal purustatud alusturvast, mida sealt kolhoosi lautadesse vastavalt vajadusele veeti. Ühel suvel olin paar päeva seal turba purustamise masina juures tööl. Ajasime purustatud turvast laiali ja tõstsime seda masina alt eemale. See oli kole must ja tolmune töö. Mäletan, et tööpäeva lõpus olin must kui kurat ning koju jõudes sai ennast õues põõsate vahele viidud vannis korralikult küüritud. Olin siis keskkooliealine.

Sama talu juures oli vihusaun, milliseid külas eraldi ehitusena oli vähe. Meie talus olid selle ettevalmistustööd tehtud, kuid see jäi ehitamata. Vahel käisime Alt-Aasu saunas. Seal oli selleks ehitatud köögitagune pisike tuba.

Määru talu juures on üldtuntud karstiala, mida on ka teatmeteostes ja valla infomaterjalides nimetatud. See on ainus looduslik object, millest külas väljaspool teatakse.

35.Tõnuri talu nimena mäletan ka nimetust Tõnujüri. Ju see kunagi oligi nii, kuid 1930. aastate andmetes on juba Tõnuri. See oli kunagi jõukas talu. Elumaja on praegugi alles. Selles oli välisuksest sisenedes suur eesruum ning otse edasi minnes avar köök. Vasakule jäi peretuba, mis oli kogu maja laiuses ning mille keskel oli suur ahi, milles varasemal ajal leiba küpsetati. Tavaliselt elasid selles suure toas, mida sai ka vajaduse korral poolitada, talu sulased ja tüdrukud. Paremal pool oli 4 tuba, kus elas pererahvas. Pereisa ei olnud küüditamise ajal kodus. Ta müüs siis Tallinna turul liha, et kulaklike maksude tasumiseks raha saada. Perekond, naine kolme lapsega küüditati Siberisse. Pereisa hakkas ennast varjama ning tal õnnestus seda teha ajani, mil küüditatud hakkasid Siberist naasma. Mõned nädalad elas ta isegi meie talus. Külaelanike seas reetureid ei olnud, kuigi mõni neist töötas kolhoosi kontoris.

Kolhooside algajal, mil veel oli tegemist nn ühe küla kolhoosidega, oli selle talu elumajas tolleaegse “Valve” kolhoosi kontor. Seal oli ka terve küla jaoks ainus telefon. 1952.a ühendati hulk väikekolhoose suureks majapidamiseks, mille keskus asus Kabalas. Selle kolhoosi nimeks pandi siis “Leninlik Tee” ning see nimi püsis tal kuni nõukogude aja lõpuni. Kui teised suurte punaimpeeriumi juhtide nimedega kolhoosid kadusid juba varem, siis Lenini kui pühaku nime hoiti viimase hetkeni. Seda ei julgenud keegi muutma hakata. Alles päris kolhoosikorra lõpus sai see Kabala kolhoosiks. Selle kontor oli kunagises mõisavalitseja majas, kus praegu asuvad rahvamaja ja raamatukogu. Tõnuri talu elumaja kasutati siis Kurla brigaadi keskusena. Õigemini, selleks kasutati ainult ühte sealset tuba. Kui pere Siberist tagasi tuli, asusid nad sinna jälle elama. Nad ostsid selle maja kolhoosilt tagasi. Hind muidugi ei olnud mingi turuhind, kuid ikkagi pidasid kunagised omanikud maja tagasi ostma. Selleaegsete hindade kohta ehk üks näide. Minu ema ostis ka kolhoosilt kunagise aida koos selle otsas oleva kuuriga tagasi ja maksis selle eest 150 rubla.

Selle talu hoonetest oli alles suur laut, kus enne Kihu lauda ehitamist oli kolm gruppi lehmi, kokku kusagil 40-50 vahepeal. Nii suur oli selle talu laut. Sellele talule kuulus ka kuivati, mida kolhoos kasutas. Kuivatis võimaldati ka küla elanikel sügiseti õunu kuivatada. Mäletan aega, mil meil käis mitmel sügisel köögis agar õunte lõikamine, mis seejärel viidi kuivatisse koos kolhoosi terviljaga kuivama.

Talu aidad koos tuuleveskiga olid juba sõjatules hävinud. Aitade kohale kaevati kolhoosi poolt suured siloaugud. Olin ka ise kord ühes augus silo tegemise ajal seda ratsahobusega kinni tampimas.

Praegu on talu kunagiste omanike sugulaste valduses ning seal asub kohaliku küla keskus. Külavanem Tiina Lohur, kes töötab Imavere Põhikooli õppealajuhatajana, elab oma perega seal. Tema ja veel mõne külaseltsi liikme algatusel ehitati endine kuivati ümber külamajaks, kus viiakse läbi KUME (Kurla-Meossaare) Külaseltsi üritusi. Külaseltsi kuuluvad kahe küla elanikud.

36.Leiso talu tunti külarahva seas Leisuna. Selle elumaja on alles ja see on järeltulijate valduses.

37.Tikajaani oli rahva seas tuntud Tikani talu nimi. Viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel elas seal veel selle omanikust vanaperenaine, kes õmbles külanaistele kleite ning vajaduse korral sai hakkama muugi õmblustööga. Sama hoone ühes otsas elas Paul Esseitsmes oma abikaasaga. Millal nad olid külla elama tulnud, ei tea, kuid ilmselt ikka väga ammu. Kuigi nende perekonnanimi oli Esseitsmes, nimetati neid kui Paul Seitsmes ja Helmi Seitsmes. Omastavas käändes olid nad Seitsme Paul ja Seitsme Helmi. Paul ehitas Võhmasse maja ning elas oma vanaduspõlve seal. Talu vanaperenaine oli juba enne seda surnud. Maja lagunes. Mõned aastad tagasi oli seal püsti ainult korsten ja aed ning maja ümbrus olid võssa kasvanud. Nüüd pole enam korstnatki.

38.Mikko talu tunti rahva seas Mikuna. Tänaseks ei ole sellest talust enam midagi järel. Külaseltsil on plaanis selle koha peale püstitada küla nimetusega tähis.

39.Taavetit tunti Taavitana. Selle pererahvast 1949.a Siberisse ei küüditatud, vaid hoopis aeti majast välja ja sunniti kodu maha jätma. Nad leidsid uue elupaiga kusagil Läänemaal. Maja jäi kolhoosile ning aastate jooksul elas seal mitu perekonda. Maja eest nad loomulikult mingit hoolt ei kandnud ja see lagunes ajapikku. Seal oli ka suur laut, mida kolhoos kasutas hobuste tallina. See oli veel ajal, mil veel enamus maatöid tehti hobustega. Kabala koolis käies sai jalgsi minnes ja tulles ikka otsida kohti, kust otsemat teed koju saab. Üks koht oli Kurla-Kabala teelt Mullika ja Miku talu vahelt maha astuda ning kõndida Miku, Taaveti ja Tõnuri talude tagant Määruni. Oli kordi, mil kevadine suurvesi oli Taaveti talu lauda taga. Siis tuli muidugi oma tee õgvendamisest loobuda. Hiljem, kui suuremad maaparandustööd külaalustel heinamaadel olid tehtud, vesi nii kaugele enam ei ulatunud. Praeguseks on talu hooned täielikult hävinud. Kolhoosi kõrgajal püstitati selle talu kõrvale põllule aga kiviplokkidest 4 korteriga elamu. Seegi on nüüd tühi ja “ilustab” oma räämas väljanägemise ja ümbrusega küla keskosa..

40.Kooli talu tunti Venekoolina. Kooliks nimetati talu, mis muutus hiljem Sepasaareks. Tsaariajal oli Kurlas koguni kaks kooli. Sepasaare talu kohal oli luteriusuliste laste kool ning talus, millest jutt, veneusuliste kool. Viimane kool likvideeriti juba Eesti Vabariigi algajal, kuid nimi Venekooli jäi püsima. Selles on aegade jooksul olnud palju elanikke, kuid hoone on tänaseni olemas ja seal elatakse.

41.Videviku oli kunagi jõukas talu. Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpus valmis seal tolle aja mõistes igati moodne elamu. Talu oli Olustvere põllumajanduskooli õppemajandiks. Allakäik algas 1940.a. Taluperenaise abikaasa oli politseikonstaabel ning tema abikaasa koos raugaeas haige ema ja kuuekuuse tütrega küüditati 1941.a juunis. Peremeest ennast kodus ei olnud ja teda ei saadud kätte. Tal oli olnud isegi plaan perele järele sõita, kuid kui sai teada, et perekonnapead lahutati naistest ja lastest, hakkas ta ennast varjama. Tema oli juba enne sakslaste tulekut valla abipolitseinike rühma loojaks. Abikaasa, ämm ja väike tütar surid Siberis juba varsti. Teadaoleva info järgi oli selle põhjuseks nälg. Mees tegutses kodukohas kuni 1944.a sügiseni, mil tal õnnestus välismaale põgeneda.

Talu elumajas oli kolhooside loomise järel kolhoosi kontor. Kurla külas moodustati alguses 2 kolhoosi. Ühe kontor oli Tõnuril ja teisel Videviku. Viimase kolhoosi alla läksid Kurla küla lõunapoolsed talud ning Altnurgas olev külaosa. Pärast väikekolhooside ühendamist oli seal kolhoosi lasteaed. Maarahva jaoks oli see olnud siis täiesti uudne asutus. Üks minu klassivend, kes elas tol ajal Kurla küla keskel, oli ka selles käinud. Üldiselt lapsi, kes elasid sealt mitme kilomeetri kaugusel, sinna keegi ei viinud. Hiljem oli see kolhoosi kortermajaks, kus elasid mitmed perekonnad. Kolhoosiaja lõpuperioodi ostis selle oma pere jaoks minu koolivend Peeter Praks, kes on TPI lõpetanud energeetik ning töötaski kolhoosis sellel ametikohal. Praegu on ta pensionil ning kasvatab mesilasi. Samas tegi ta rääma jäänud hoone täiesti korda.

42. ja 43.Koirasaare ehk Aukamäe ja Aukamäe talud. Neist taludest tean ma vähem. Kumbatki pole enam olemas. Minu ema töötas 1953.a kolhoosis põllutöölisena. Ta oli koos teiste kohoosnikega märtsi alguspäevadel olnud Aukamäe talu põllule sõnnikut vedamas, kui nad saanud teada Stalini surmast. Nad olid olnud teadmatuses, kas rõõmustada või jääda ükskõikseks. Lõpuks kuulatud uudis ära ja keegi ei olevat oma tundeid väljendanud või ei julgenud seda teha. Kardeti, et uus diktaator saab veelgi hullem olema või algab hoopiski sõda.

Aukamäe talude taga oli paks mets ning aastaid hiljem, kui sealsel põllul rukist lõigatud ja naised seda vihkudesse sidunud, jooksnud metsast äkki välja hunt ning jooksu pealt tõmmanud põllu ääres rohtu sööval lambal kõhu lõhki. Inimeste kisa peale oli ta sealt metsa tagasi jooksnud ning lammas jäänud söömata.

Talus, mida nimetati lihtsalt Aukamäeks, elas selle vanaperenaine kõrge vanaduseni kuni 1980.aastate teise pooleni.. Hooned hävisid pärast tema surma.

Aukamäe on tuntud ka selle poolest, et selle talu põllule kukkus kunagi 19.sajandi teisel poole meteoriiditükk. Teine oli kukkunud Kurla kõrtihoone katusest läbi sealsesse lauta. Sellest on pikemalt kirjutatud ajakirjas “Eesti Loodus” .

44.Sepa talu on alles ja seal on ka elanikud.

45.Kurla kõrtsi puhul on tegemist tüüpilise suure maakividest ehitatud kõrtsihoonega. Tsaari-ajal oli seal kõrts, kus teelised said ka ööbida. Samal ajal oli ta olnud ka rahva kooskäimiskohaks. Minu vanaema rääkis, kuidas ta käis ajal, mil ta elas Eistveres, koos teiste tüdrukutega kadrisandina sealses kõrtsis. Hiljem on seal olnud ka kauplus. Minu kooliajal elas seal mitu perekonda ja August Koik, kes oli üksik mees. Tema oli tuntud peenmehhaanikuna, kes parandas õmblusmasinaid, jalgrattaid ja muid tolleaegsetes majapidamistes kasutatavaid seadmeid. Samas oli ta tuntud ka fotograafina. Just tänu temale, kes ise on juba ammu siitilmast lahkunud, sai teoks Kurla küla vanade piltide album. Enamus fotosid on seal tema tehtud. Eelmisel Eesti ajal kuulus kõrts Reinoale ja Kubja talu omanikule Mihkel Lindebergile. Seal elas ta ka oma elu lõpuaastad, kui ta vanglast vabastati. Praegu on see eravalduses.

Kuna kõrts asus küla keskel, siis oli see ka nõukogude ajal elanike sagedaseks kokkusaamiskohaks. Kui muud kohta, kus kohtuda, ei osatud välja mõelda, siis öeldi, et saadakse kokku kõrtsi juures. See hoone oli ka paljudele võõrastele teada. Selle eest läks läbi Viljandi-Imavere maantee ning selle otsast kulges tee Pilistverre. Praeguse Kabala-Pilistvere maantee küllalt järsu kurvi kohal oli siis kahe tee ristmik. Kõrtsi ees oli Kurla bussipeatus. Mäletan, et sinna kästi kokku tulla ka koeraomanikel, kui nende lemmikloomi taheti vaktsineerida. Mul on meeles ka paaril suvel toimunud lehmade vaktsineerimine. Siis anti kõigile lehmaomanikele käsk oma loomadega teatud päeval kõrtsi ette tulla. Seal võeti lehmadelt vereanalüüse ja süstiti neid mingi tõve vastu. Loomulikult olid kogu külast kokku aetud üksikud lehmad ärevil. Nad ei olnud ju koos karjas olnud. Lisaks tehti neile vereproovi võtmisega ja süstimisega valu. Nad hakkasid rabelema ja takistasid seda tegevust. Siis võtsid paar tugevamat nooremat meest loomadel suu juurest päitstest kinni ning surusid oma sõrmed neile ninna. Sellega hoiti loomad paigal, et veterinaar saaks tegutseda.

46.Rangi talu on alles. Selle vanaperenaine suri paari aasta eest ning nüüd pidavat see sugulaste valduses olema. Sellel talul oli keset lagedat põldu suur küün. Mäletan, et kord vedasime suvisel koolivaheajal sinna põllult kuivanud linavihkusid. Neid virna ladudes eraldus sealt tohutult tolmu. Lisaks kriimustasid eralduvad linakiud käsi. Väga must töö oli see.

47.Nurga talu on olemas ja seal elatakse, kuid mul sellega mingeid seoseid ei ole.

48.Eewardi ehk Aevardi talu oli rahva seas tuntud Äävardi nimega. Praegu ei ole sealseid hooneid enam alles ja selle ümber olnud põlludki on juba metsa täis kasvanud. Mäletan aga, et seal elas 1950-1960.aastatel üks vanem naine, keda nimetati Idaks. Öeldi lihtsalt Äävardi Ida. Mis ta perekonnanimi oli, ei tea. Temagi õmbles külarahvale, nii naistele kui meestele, riideid.

Sama talu õues oli varasemal ajal üks väike maja, mida nimetati saunaks. Selles elas Passide vanapaar. Nende perekonnanimi oli Pass. Mehe kohta öeldi külas Vana-Pass ja naise kohta Passi Mari. Mis nende eesnimed täpselt olid, ei teagi. Vana-Pass oli aga 1950.aastate esimesel poolel külas postimeheks. Samas oli ta aga väga viinalembene. Kui mehest posti vedamisel asja ei olnud, tegi seda naine. Mingit transpordivahendit neil siis ei olnud. Nad pidid Kabalast asuvast sidejaoskonnast posti ära tooma ja selle külas jalgsi laiali vedama. Mäletan korda, mil Passi-Mari tuli meile postiga. Talle meeldis igas peres kaua aega juttu vesta. Räägiti lihtsalt külauudiseid. Ühel korral, mil olin nooremate vendade ja vanaemaga kodus, hakkas Mari jälle vanaemale oma uudiseid rääkima. Äkki tõusis ta köögi laua tagant püsti, läks toa ukse juurde ning hakkas vastu uksepiita oma selga hõõruma ning lausus: “Täiad kuradid söövad. Peab sügama.” Vanaema kohkus ära ning andis talle käsu jalamaid uksest välja minna. Pärast seda pühkis ja pesi ta köögi põranda puhtaks. Täiu siiski sellest külaskäigust majja ei toodud.

49.Mullikjaani talu omanikud olid selle ise 1940.aastatel maha jätnud. Küüditamise hirmus olid asunud mujale elama. Pärast oli see maja kolhoosi omanduses ja seal elasid mitmed perekonnad. Pikemat aega elasid seal Võhma lähedalt tulnud Türgid. Nende talu oli koos paljude teistega jäänud ette N Liidu sõjaväele, kui hakati sealset sõjaväebaasi ja lennuvälja laiendama. Neile maksti mingi summa ning anti käsk kiires korras kodust lahkumiseks. Baasi alla läks tegelikult umbes pool tolleaegsest Laeva külast. Kui see oli tsaariajal suur küla, siis praegu me seda külade nimistust ei leia. Endised talude hooned tehti maatasa ja lennuvälja äärde ehitati armetud sõjaväeehitised. Üks neist on isegi praegu tee ääres Arkmalt Võhma poole näha. Ka niisuguseid ümberkujundusi tehti meie maa maastikes.

Hiljem elas Mullikjaanil endise Sepa-Sauna talu perenaine, kui ta Venemaalt vanglast vabanes ning tal enam kodutalu alles ei olnud.

Talude taasloomise ajal hakkas üks kunagise pererahva sugulane seal endale talu looma, kohendas veel püstiseisvaid kõrvalhooneid ja remontis elumaja. Ühel ööl põles aga elumaja maha. Praegu on sinna kohale veetud paar soojakut ning see pere, kelle kätte see maa sai, püüab seal ikka midagi ära teha.

50.Mullikmargu oli enne sõda jõukas talu, kuid 1940.aastate teisest poolest elasid seal ainult vanaperemees ja perenaine ning eluaegne Saaremaalt tulnud taluteenija. Perepoeg oli sõja ajal agaralt tegutsenud abipolitseinikuna ning Omakaitses ja pärast seda metsavennana. Tema seal enam elada ei saanud. Ta varjas ennast aastaid ning lõpuks tabati ja oli 15 aastat Venemaa vanglates. Aastates isa töötas teedevalitsuses ning hooldas Kurla küla läbival Viljandi-Imavere maanteel teeääri. Sealt varus ta oma isiklikule lehmale ka heina. Tegi seda nii kaua, kuni tervist oli. Selleski talus oli suur küün, mille taha oli suur siloauk kaevatud. Hiljem leidis see talu siiski omaniku ning sellel olid selle arendamisega suured plaanid olnud. Paar aastat tagasi sai see mees aga autoõnnetusel surma. Nüüd seal keegi tegutseb, kuid alaliselt kohal ei ela ning mingit talu majandamist ei toimu.

Samast talust edasi oli varem kuni valla piirini soine heinamaa. 1950.aastate lõpus leiti kolhoosis, et seal on mitme meetri sügavuselt huumusrikast kõdunenud mulda. Seda hakati ekskavaatoriga välja kaevama ning Kurla küla põldudele laiali vedama. Lõpuks tekitati sinna 2 mitme meetri sügavust auku, mis vett täis valgusid ja need ei ole Kurla-Pilistvere teest üldsegi kaugel. Sai imestatud, kuidas sinna eksinud loomad sisse ei kukkunud ja seal oma oma otsa ei leidnud. Praegu on nende ümber mets.

Tee vastasküljel oli aga soine heinamaa, kus isegi peale kõrge rohu ühtegi põõsast ei kasvanud. Ei mäleta, et sealt oleks ka keegi heina niitnud. Tavaliselt oli see maa ka kesksuvel vesine. Seda kohta nimetati rahva suus Konnaallikaks. Ju seal siis peale konnade teised loomad elada ei tahtnud. Mõlemal pool teed oli aga eemal tihe mets ja räägiti, et seal olevat ka hunte. See oli tõesti koht, kust pimedal ajal ei tahtnud Pilistverre minnes või sealt tulles läbi minna. Tekitas kõhedustunde.

51.Palvesaare talu tunti üldiselt Pallessaare nime all. See oli viimane talu enne Kõo valla piiri. Endisel ajal oli ta jõukas talu olnud ning sellest räägib sealne suur elumajagi. Kõrvalhooned on hävinud. Perepoeg, kellel oleks sellele pärast ema surma õigus olnud, elab mujal ning tema sellest huvitatud ei olnud. Talu hakati müüma, kuid tervikvarana seda teha ei õnnestunudki.. Nüüd on sellel uued omanikud olemas.

52.Sepa-Sauna ehk Renteri kohas kasvavad vaid hoonete ümber olnud suured puud. Talu on hävinud.

53.Paemurru talu tunti üldiselt Paemuruna. See talu on allles ja on järeltulevate põlvede valduses. Selles talus elas pererahva kõrval ka külarahva seas väga vajalik mees Aleksander Koik. Ta tegutses ka kolhoosi ajal sepana. Väikese palkidest hoones oli tal sepikoda, kus ta vajaduse korral külarahvale metallesemeid valmistas, rautas selle juures hobuseid, teritas kirveid ja muid tööriistu. Ta monteeris üles ka tuulegeneraatori, millega ta laadis ajal, mil külas ei olnud veel elektrit, raadiotele vajalikke akusid. Mäletan, et meil oli kasti sees üks osa vanast sõjaaegsest tankiakust. Kui see tühjaks sai, viisime selle Paemurru tallu ning see laaditi paari-kolme päevaga ära. Kui tugevam tuul oli, saadi kiiremini hakkama, kui nõrgem, läks kauem aega. Need päevad tuli aga leppida ilma raadiota olemisega. Sellest ei tehtud aga mingit probleemi, sest paljudes peredes ei olnud siis üldse raadiot. Väikesed transistorraadiod olid siis juba kindlasti leiutatud, kuid meieni ei olnud need veel jõudnud.

54.Näksi on praegu alles ning see on perekonna valduses, kuigi seal alaliselt keegi ei ela.

55.Raaga oli aastaid ühe pere valduses. Selle talu peremees oli veidi üle aasta Kurla külas olnud väikese “Valve” kolhoosi esimeheks. Esimene esimees pandi teatavasti vangi. Suures kolhoosis töötas ta kuni pensionieani põllundusbrigadirina ja oli ka kontaktisikuks kolhoosi juhtkonna ja külarahva vahel Üldiselt oli ta rahva jaoks autoriteediks. Teda peeti siis ka nagu külavanemaks. Seal talus oli ka suur küün ning ühel aastal ehitati sellesse pooles ulatuses laudpõrand. Seal hakati hoidma koristatud teravilja, kui seda kuivatis kohe ei suudetud ära kuivatada. Soojal ajal kuivas sellest osa siis looduslikul teel. Vili pidi olema põrandale laiali aetud ja seda tuli aeg-ajalt segada. Kui teri küünis ei olnud, kasutati sama ruumi isegi pidude pidamiseks.

Pärast vanaperemehe surma kolis perenaine oma tütre juurde Kabalasse ning neljast lapsest ei tahtnud keegi tallu jääda. See müüdi ühele Türil elavale perele suvekoduks. Sealne suvekodu perenaine ongi Aina Lee, kes koostas küla vanade piltide albumi ning organiseeris selle trükkimise.

56.Villema talu on Raaga naabriks. Sealsest talust ei ole praegu muud järel kui puudesalk, mis ehtis kunagi seda kohta. Mäletan, et seal oli selles kandis erandina ehitatud savist seintega elumaja. Siis kasutas sellest ainult ühte tuba ja kööki üks seal elav üksik naine.

MAJAPIDAMISI OLI VEELGI ENAM

Nagu näeme, oli külas kunagi 56 majapidamist. Lisaks neile oli olemas veel mitmeid talumaadel olevaid saunu, kus elasid kas selle talu teenijad või muud inimesed, kellele oli üks või teine talu võimaldanud ulualuse. Nii oli näiteks Villema talu saun, kus elas tegelikult suur perekond. Vastavas albumis ei ole näiteks üldse juttu Kiigessaare saunast, mis asus Tõnuri ja Määru talu vahel. Millisele talule ta kunagi kuulus, ei teagi. Samuti ei teata, kes elasid seal enne sõda, Kuid pärast sõda elas seal väga lühikest aega minu vanaonu Paul oma naise ja kahe lapsega, kui nad olid Krimmist Eestisse tagasi tulnud. Vanaonu sattus Krimmi enne 1920.aastat seoses osalemisega mitmes tolleaegses sõjas. Tal oli Vene kodusõja järel olnud kindel tahtmine kodumaale tagasi saada. Teatavasti pidid aga potsentsiaalsed optandid esitama vastavale komisjonile avalduse koos lisadokumentidega. Komisjoni ametnikke ei olevat siis Krimmis olnud ning avalduste esitamiseks eriti pikka aega ei antud. Tema oli opteerumise võimalusest kuulnud alles siis, kui kõik tähtajad olid juba möödas. Siis aga dokumente esitada tähendas kindlat külmale maale väljasaatmist või vangilaagrit. Nii ta elaski siis Krimmis 1946.aastani. Sama Kiigessaare saun ehitati mingil ajal ümber kolhoosi kanalaks ning sealseid kanu hooldas endine Kihu talu teenija Tiina. Ega sinna palju linde sisse ei mahtunud. Mäletan, et räägiti 300-st kanast. Muidugi oli siis kanala ümber ka metallvõrgust aed. Praeguseks on see saun juba ammu maa pealt kadunud. Kurla-Pilistvere tee ääres oli Sepa-Sauna talust edasi rahva seas tuntud Oja Mari saun. See hävis varsti pärast sealse kõrges vanuses naise surma. Aevardi saunast oli juba selle talu puhul juttu. Tegelikult oli külas 56-le majapidamisele lisaks veel mitmeid inimeste eluasemeid.

ELANIKE ARV ON MITMEID KORDI VÄHENENUD

Praegu on kunagistest eluasemetest suur osa hoopiski kadunud või on järel veel mingid märgid, et selles kohas kunagi elati. Endiste talude kohta tuleb arvestada, et keskmiselt oli igaühes 5-6 elanikku. Selle järgi võime kokku arvata, kui palju oli siis külas elanikke. Praegu loetakse neid olevat kokku ainult üle 40. Sellele lisanduvad muidugi need, kes allesolevaid hooneid ajutiselt kasutavad, kuid elavad ise kusagil mujal.

Esimestena jäid tühjaks talud, kust elanikud viidi ära või sunniti lahkuma. Tühjenesid ka need talud, mis jäid teedest ja maal vajalikest infrastruktuuri objektidest (kauplus, sidejaoskond, kool, meierei jt) kaugele. See käib peamiselt Altnurga kohta. Enamus selsete talude maadest võsastus või kasvas metsa täis. Küla keskel olevatesse tühjadesse taludesse leidus ikka inimesi, kes neid asustasid. Kolhoosikorra ajal ei ehitatud Altnurga külaosas ühtegi uut hoonet ega rajatist. Kurla külla ehitati sel ajal 2 veiselauta, mis on nüüd varemetes , ning 1 nelja korteriga elumaja, mis on nüüd tühjaks jäänud. Hilisemal ajal on talude omanikud, kes neis elavad, püüdnud oma hooneid remontida ning ajakohastada. Piirkonnas, mida läbivad maanteed, on põllud nüüd haritud, kuigi oli aeg, mil needki kippusid sööti jääma. Põhiliselt harib neid Kabala Agro nime all tuntud ettevõte, mis on omakorda Estonia nimelise põllumajandusettevõtte tütarettevõte. Maaomanikud on oma maa enamasti sellele ettevõttele kasutamiseks rentinud. Saadav rent katab peamiselt riigile makstava maamaksu ja ega sealt palju enamat ei saa. Osa maaomanikke, kellelt maad rentida pole tahetud, st kelle maatükid on suurte masinatega harimiseks küllalt väikesed ja ei asu just kõige sobivamas kohas, on oma põllumaalt igal aastal sinna kasvanud rohu maha niitnud ja saanud selle eest riigilt Euroopa Liidu poolt jagatavast rahast toetust. Ega keegi kunagi varem ei osanud sellest mõeldagi, et raha makstakse maal põllukultuuride mittekasvatamise eest. Niida ainult rohi maha ning jäta see sinna mädanema ja saad selle eest raha. Nii on toiminud ka minu vend.

IGA KÕRGEM KÜNGAS OLI MÄGI

Selle kandi maastik võib tunduda väga üksluisena, pole mingeid kõrgemaid mägesid ega nende vahel olevaid orge. Kohalikud inimesed nimetasid siis mäeks iga väiksemat kõrgendikku. Kohast, kus Viljandi-Imavere maantee Tõnuri kurvist Eistvere poole suundus, veidi edasi oli väike kõrgem koht, mida nimetati Kivimäeks. Nüüd, kui sõidetakse mööda uut ja palju sirgemat teed, vaevalt seda kohta enam keegi teabki. Kindlasti ei tea praegu paljud nooremad inimesed sellenimelisest mäest midagi.

Kurla-Pilistvere teel oli Palvesaare taluteest veidi edasi üks kõrgem küngas, mis on seal ka praegu alles. Seda nimetati Huntaugu mäeks. Ei teagi, millest selline nimi.

Lapsena ei olnud meil ühtegi kõrgemat kohta, kust oleks suuskade või kelguga pika liu mäest alla saanud lasta. Mõned korrad viis isa meid Eistvere külas vanaisa talust läbi metsa ja üle heinamaade ühe järsemate kalletega 3-4 meetrise künka juurde. Seda nimetati siis Sipelgamäeks. Jällegi ei tea, miks selline nimi. Sealt sai juba suurema hooga alla lasta.

Samasugune tasane maa oli ka Kabala, Arkma, Meossaare ja teiste külade piires, kust sel ajal lapsed Kabala koolis käisid.

TÕELISEL MÄEL

Olin kas kuuendas või seitsmendas klassis, kui ühel kevadtalvisel nädalavahetusel telliti kolhoosist veokasti peale ehitatud presendist kongiga auto ning viidi meid Navestisse suusatama. Seal oli otse Võhmast Olustverre suunduva tee ääres Navesti mägi, millest sai juba väga pika liu alla lasta. Õigemini, maantee läkski siis otse üle selle mäe. Praegu see tee nii ei kulge. Selline suuskadega sõitmine oli siis juba elamus, päike paistis kevadise eredusega, külma oli 6-7 kraadi, valge lumi otse pimestas silmi. Oskamatusest ei olnud alguses mingi ime, kui suuskadel lumme kukuti. Seal sai oldud 3-4 tundi ning see jäi alatiseks meelde. See oli ilmselt märtsikuu esimeses pooles.

Samas lähedal oli ka mäest läbi ehitatud kitsarööpmelise raudteetunnel. Ühel suvel sai ka seda uudistamas käidud. Selle lähedal oli üks mälestuskivi, millega anti teada, et selles kohas mõrvati 1941.aastal elajalikult 2 Kabalast pärit noort tütarlast. Nende perekonnanimeks oli Viljamaa ja nende isa töötas Kabala meiereis veel siis, kui mina sealses koolis käisin. Paaril korral kirjutati neist tublidest noortest kohalikus rajoonilehes. Vanem neist oli 19 ja noorem vist 16 aastat vana. Arvasin seniajani ja nii arvasid paljud kohalikud inimesedki, kes ainult nende nimesid teadsid, et see tapmine oli igati ülekohtune. Mida kurja siis nii noored inimesed kohalikule rahvale ikka teha said? Alles hiljuti sain teada, et neist vanem, kes oli Aliide, oli 1940.aastal saanud valla täitevkomitee sekretäriks ja näidanud siis “rahvavaenlastega” võideldes üles erilist aktiivsust. Tema oli koos valla täitevkomitee esimehe Johannes Munsiga olnud eriti agar mitme perekonna küüditamisel. Ka Videviku talu pere äraviimisel oli ta mänginud esimest viiulit. Loomulikult oli siis enamus kohalikest elanikest, kes seda kõike teadis, tema suhtes vaenulik. Mäletan, kui sellest asjast hilisemal ajal räägiti, siis oli mitmeid, kes nagu teadsid kõike, kuid arvasid, kas nii noori lapsi oleks siis pidanud tapma. Ju nad olid ikka oma uute peremeeste poolt lolliks aetud. Ju selleski on tõde. Järjest enam ja enam on hakanud aga minus tekkima umbusk liiga noorte inimeste suhtes, keda on võimu juurde lastud. Ju on vanema põlvkonna arvamuses, et suur võim ja sellest saadavad hüved rikuvad sageli noored, andekad ja väga tublid inimesed ära, suur tõde sees. Ju see oli nendegi noorte tütarlaste puhul nii ja kahjuks andsid nad selle eest oma elud. Nad ei osanudki uute võimuorganite kuritegelikkust läbi näha ega hinnata, vaid läksid oma nooruslikust uljusest tõugatuna hoopiski nendega kaasa. Sõja ajal ei uuritud aga, milline oli ühe või teise inimese süü määr mingis kuriteos. Vaadati, kus ja kellena ning kuidas ta tegutses ning selle järgi otsustati, kas ta tappa või ellu jätta. Järelikult oleks õigem, kui väga noorte ja elu- ning töökogemusteta inimesi ei lastaks liiga kiiresti ametikohtadele, kus neil teiste inimeste elu ja saatuse üle suur võim on. Nad võivad nii enda kui teiste jaoks väga palju halba korda saata.

MEIE MAASTIKUD MUUTUVAD TÄNU INIMTEGEVUSELE

Iga paikkonna maastikul on oma omapära. Kahtlemata on näiteks paljud asjad Võrumaal hoopis teisiti kui Kesk- või Lääne-Eestis. Looduse poolt maastikule tekitatavad muudatused on aeglased ja võtavad aega sageli aastakümneid või isegi -sadu. Kõige kiiremad muudatused looduses ja maastikes toimuvad meil ikkagi tulenevalt inimtegevusest. Seda siis, kui neil on tahtmine maalt rohkem saaki saada või sinna uusi rajatisi ning ehitusi püstitada. Inimene mõjutab maastikku ka oma mittesekkumisega, st kui ta seal midagi ei tee. Ta jätab põllud sööti, mis võssa kasvavad. Kui ta jätab oma esivanemate rajatud kodu maha, lagunevad sealsed hooned üsna kiiresti. Meie kliimavöötmes ja maakera selles piirkonnas, kus ei juhtu maavärinaid ega tsunamisid on maastike kujundamisel inimesel ja tema tegevusel vaieldamatult kõige tähtsam osa.

Kilk Jüri lood - meenutab Ulvi Praks

Kilk Jüri on minu mälestusse jäänud ühe lüheldast kasvu toimeka vanamehena.

Olin siis, kui Jüri meie kodus, Uuetoa talus Maalaste külas, käis alles päris väike.

Jüri tulekust ei olnud tavaliselt midagi enne kuulda, kui ta ise oma jalgratta ja selle pakiraamil oleva suure kastiga kohal oli. Jooksime vennaga kuhugi nurgataha peitu ja piilusime sealt, mis edasi juhtuma hakkab. Jüri kloppis ennast teetolmust puhtaks, teretas ka siis, kui kedagi näha polnud ja astus kööki nagu oma koju. Mõnikord, kui ta purjus juhtus olema, ja seda juhtus, jäid mõningad toimingud vahele.

Alati pakuti Jürile süüa ja aeti temaga juttu. Teinekord jäi Jüri ka öömajale.Vanemate inimestega oli tal rääkimist, aga lastele näitas ta kiirelt koha kätte. Kuulutas, et tal on lapsepeksumasin ratta peal ja kui me ulakust teeme, siis toob ta selle tuppa. Loomulikult ei jäänud me seda hetke ootama.

Jüri jutud olid kohati sündsuse piiril, aga alati mingi juhtumise või inimesega seotud. Mõnda lugu olen ise Jüri suust kuulnud või tegu näinud, aga enamasti vanemate mälestusi kuulates esile kerkinud.

Läinud Jüri ühelkorral talusse rätsepatööd tegema. Peremees lasknud ülikonna õmmelda. Jüri võtnud hoolega mõõtu ja teinud kibedasti tööd. Ülikond saanud ilus ja peremees polnud maksmisega kitsi. Uue rõivagaga rahva sekka minnes teised kohe kiitma, et sul nii ilus ülikond. Peremees vastanud, et näe jah, lasin linnas õmmelda. Jüri juhtunud kuulma, et peremees teda maha salanud. Õmmelnud järgmisel korral ülikonna, millel üks püksisäär palju lühem, kui tarvis ja kuuekäis samamoodi. Peremees siis Jüri usutlema, et mis ta nii tagi. Jüri vastu, et ää Sa ütle, et minu tehtud, ütle, et linnan tehtu.

Jüri olnud jälle ühes peres ülikonda õmblemas. Peremees õpetama, et siit kitsamaks ja sealt pikemaks.. Lõpuks saanud Jüril hing täis, võtnud kuuma süsi täis pressraua, surunud koos pooliku õmblustööga kotti ja hakanud uksest välja minema. Peremees hõiganud Jürile järele, et läheb põlema, mispeale Jüri hõiganud vastu: „ Ära sina veelkord meistrit õpeta!”

Jüri olnud poissmees, ei olnud tal naist ega lapsi. Mehed poe juures küsima, et kuidas Sina Jüri nii oled läbi saanud, et päitseid pole pähe aetud. Kuidas Sinul lapsi ei ole, oled ju teada naistemees. Jüri poetanud vastu, et tema võtnud katskisest jalgratta õhukummist terve koha, tõmmanud okastraadi jupiga otsa kokku ja asi saanud aetud.

Kilk Jüri läinud ühe talutüdrukuga Pilistveres kinno. Keset filmivaatamist lasknud Jüri kõva käraga paha haisu. Kõik saalisolijad tundnud end ebamugavalt. Jüri aga patsutanud tüdrukule õlale ja öelnud: Pole hullu, mul juhtub ka teinekord.” Tüdruk jooksnud punastades saalist välja ja kaua aega ei olnud teda külavahel liikumas nähtud.

Jüri sõitnud oma jalgrattaga pimedal õhtul mööda Pilistvere külavahet. Järsku näinud tulesid vastu tulemas. Ärganud aga alles Põltsamaa haiglas. Küsitud siis Jüri käest, et kuidas nii juhtus. Jüri seletanud, et kaks jalgratast tulnud kõrvuti vastu ja tema katsunud kahevahelt läbi põidata. Tegemist olnud aga hoopis Põltsamaa bussiga, mitte jalgratturitega.

Jüri tulnud ükskord jälle meile. Olnud hästi jommis. Et olnud hiline aeg hakanud ema talle aset seadma. Meil õhtusöögiks kiisad potiga ahjus. Selleks ajaks, kui olnud aeg toitu ahjust vaja välja võtta olnud Jüri juba ahjusuu ees pikali ja laulnud:” Truuuman, Truuuman, punasest põrgust..” (Truman Harry, USA triigitegelane ja president. ) Siit nähtub, et isegi poliitika ei jätnud teda külmaks.

Jüri elutee olnud pikk ja käänuline. Oma surmale mõelnud Jüri juba varakult. Temasugune tuntud mees tulnuks pärast surma täis toppida ja ilmarahvale kahe akna vahele vaatamiseks välja panna.

Meenutas Ulvi Praks (Luht) Kurla külast Videviku talust.

Meenutab Marta Roosileht

Meenutab Marta Roosileht:

...Kurlas oli ka kuulus rätsep Kilk Jüri oma viguritega. Ta oli Leisu talu tüdrukule õhtul külla läinud, koputanud, tüdruk polnud sisse lasknud. Teine õhtu läinud uuesti, jälle koputanud aknale, aga enne lasknud püksid maha ja pannud tagumiku vastu akent. Tüdruk tulnud ja hõiganud perenaist „Oi kui suure nina ja punnispõskedega mees, Leida tule vaatama“

...Kord oli Kilk Jüri rongiga Tallinna sõitnud, aga ei ole saanud istuma. Viimati nihutanud enese ühe naise kõrvale pingile ja hakanud ikka kaenlaalt ja igalt poolt ennast sügama. Naine läinud ära ja siis olnud tal ruumi küllalt.

....Kord pidi Kilk Jüri paruni tütrele pükse õmblema. Preili seisnud ikka ilusti. Jüri käratand jalad harki, siis kohe püksi mõõtu võtma. Pannud mõõdurihma kahe käega preilile kintsude vahele nii sai mõõt võetud, see oiganud, oh.

... Kuulus mees Kurlas oli ka Vint Tõnis. Tema oli kokk, igapool peol oli tema kokaks. Kasutanud väga palju nõusid, pärast teised koristagu ja pesku tema järel, kogu köök musti nõusid täis. Aga söögid olid maitsvad, mis teha.

... Kabala parun kutsunud ühe mehe oma juurde (see oli olnud Kihu Jaan) küsinud mehe nime. Mees ei tahtnud kuidagi öelda. Öelnud ikka mitu korda vesi, vesi, vesi, viimati öelnud Vesivitt. Parun oli talle siis öelnud „Panen sulle ilusa nime – Roosileht“ Nii see ilus nimi saigi, mis minul mu mehelt pärit.

... Naised vahel hõiganud Pärli Kustid „ Kus Kusta, kus Kusta“, Kusti hõiganud vastu „Lase siia samasse“

Marta Roosileht endast:

... Abiellusin 1934.a. 17.märtsil. Enne abiellumist olin assistent Kurlas ja Kabalas, käisin taludes, mulle olid inimesed teada ja mina ka inimestele. Kurlas oli Pilistvere perenaiste seltsi Kurla osakond aga kohe 1934.a. Märtsis muudeti ümber Kurla Maanaiste Seltsiks. Mind valiti ka juhatusse. Tegemiseks läks kohe lahti, meil oli siis oma laulukoor, naistantsurühm, näitering, raamatukogu, korraldasime pidusid. Jõuluaeg korraldasime peo kõigile, siis tegime seltsi poolt lastele kinkepakid, vanemad tegid omavahel pakid. Siis oli vastlapidu, jaanituld sai tehtud ikka kogu Kurla rahvas koos. Mardi -ja kadripäevad ja palju muud. Siis kui lapsed kooli läksid, neile sai ka tehtud väiksed pakid. Noorpaaridele pulmakink, sünnipäevade kinke. Palju, palju kooskäimisi ja ekskursioone, vahet ei peetud kas sa olid taluperenaine või teenija.

Kurla rahvas olid lauluarmastajad, käisime Kabalas laulmas. Meie käisime mehega ka Pilistvere kooris laulmas ja kirikus. Ka näidendeis sai mängitud. Esimene laulupididu oli Kabalas 1949.a, siis veel 50, 51a. Siis jäi suurem vahe.

1977 a. sai käsitööring alguse, koos käisime iga teisipäev. Siis arutasime Hildaga, et kutsuksime meile Kurla rahva kokku ja asutame pensionäride klubi. 24.august 1982 oli koosolek ja sügise sai klubi alguse, nimeks „Sõprus“

Ütlemisi Kurla külast

... Kaeramäe Andres sirge mees, seitse poega seisvad ees

... Oogurgul uus kivitall, peremees kui püksinall

... Kesa isa keset küla, klimbisupp...?

... Tika talu kõrgel mäel, kus vana Praks oli särgiväel

... Rihmosepa Otol müts oli peas kui vana lotu

... Võtame ..? viina ära, võtame Mullika Linda ära

... Kihu Jaan oli valla pea, ära tappis musta sea

... Patt on see kui patta situd, keedupoti ära rikud

....Meil on üks Meedi, ta ilusam kui leedi, ta elab Matussaares, siit minna vikerkaares.

Meil on Malku Ruudi, ta lööb üle teise pruudi.

Kuuse naine kassi moodi, ahju taga tema voodi

Tuisu August härrasmees, majal on tal ärtel ees

Viletsus August võtab napsu, naine kurat ei saa lapsi

Kääru Miinal silmad märjad, tütre juures käivad mehed kui härjad

Mangelson läheb hallimaks, naiste meelest kallimaks

kirja pannud Marta Roosileht