In memoriam

Alfred Viil (11.06.1927 – 2.11.2012)

Alfred Viil oli KUME külaseltsi liige. Koos abikaasa Elviga osalesid nad sageli seltsi tegevustes ja tundsid siirast huvi toimuva vastu. Kurb on mõelda, et rõõmsameelset vanahärra Alfredot (nii kutsusime teda vahel) enam ei ole.

Allpool on katkendid tema enda kirjapandud meenutustest Võsa talu kohta.

***

1945. aastal lasi isa kirjutada Võsa talu vanema poja Alfred Viili nimele, kes sai täiskasvanuks ja võis talupidaja olla.

Alfred Viil õppis Suure-Jaani Põllumajanduskoolis raamatupidamist. Ta töötas raamatupidajana, ökonomistina jt finants- ning majandusametites Viljandimaal mitmetes ettevõtetes.

1992. aastal jäi Alfred pensionile, jättis poja perele maja Viljandis ja tuli tagasi Võsa talusse Meossaarde. Selleks ajaks olid kõik hooned hävinenud, sahtkaev täis aetud. Sõjaeelsest talust oli alles vundament ja suur kuusk tuulelipuga. Ei olnud elektrit, vett ega sissesõiduteed. Heinamaad olid võssa kasvanud, kraavid kinni vajunud ja metsaosa soostunud. Koos abikaasa Elviga alustati talu taastamisega.

Kõigepealt said rajatud piirisihid ja maaparandustrassid, sellest saadi tarbepuitu ja palke.

Ajutiseks elamiseks muretseti soojak. Küttepuude eest saadi Lõode käest kuur, millesse pandi lehm, lambad ja kanad. Samal aastal valmis lauda vundament ja toodi talusse elektriliin.

1993. a tehti puurkaev ja sissesõidutee. Samal aastal valmis ümarpalgist laut koos elamiseks mõeldud köök-toaga lauda otsas. Elumaja valmis 1998. aastal, lisaks saun ja garaaž.

Ehituspalgid saadi oma metsast, ehitustöid tegid tuttavad, sugulased, palgatud ehitajad ja ise. Loomi peeti ehitusraha saamiseks. Oli 3 lehma, hobune, 6 lammast, 5 siga, kari kanu ja hanesid. Põllutöödeks kasutati saadaolevat tehnikat ja oma hobust. Et aastad aina tulid ja tööjõud vähenes, siis tuli 2003. a loomapidamine lõpetada.

Head peretuttavad Pajurid meenutavad: Alfred oli väga hea suhtleja ja võrratu ideede generaator. Me ei kuulnud teda 20 aasta jooksul kordagi virisemas, alati elurõõmus, külalislahke, naerutas teisigi ja innustas töökusega.Tal oli hobune ja komplekt hobutööriistu, toimetas oma põllul ja oli siinkandis viimane hobusemees. Meie lastelastele oli ta maailma parim jõuluvana, kes lapsega ei pahandanud vaid aitas ja julgustas, kui laps pabistas, luges ise luuletuse. Kindlasti oli ta oma lastele ja lastelastele suureks toeks, nad suhtlesid tihedalt. Elvil ja Afredil on kaks last- tütar Ene ja poeg Aar

Jaan Kuld (27.03.1937 – 05.08.2013)

Jaan sündis Pilistvere kihelkonna Arussaare külas. Isa Aleksander ja ema Aliine Kuld ostsid Miku talukoha Kurla külla. Jaan alustas kooliteed Kabalas, hiljem jätkas Tartus. Noormehena lõpetas Põltsamaa mehhaniseerimiskooli.

Juba nooruses huvitas Jaani igasugune tehnika. Eriti suur spetsialist oli ta mootorrataste alal. Jaanil oli külgkorviga mootorratas ja sellega sõidutas ta alati oma küla noori pidudele. Jaan abiellus 1965. a. Leida Suurojaga. Lapsed Ülle ja Jaanus sündisid Mikul. Pere ostis Võhmasse pool maja ja kolis 1971. a. sinna.

Jaan Kuld oli KUME külaseltsi liige ja Kurla küla üritustel lõi alati kaasa.

Meenutasid Virve Masa, Ants Vaasma

Einar Lindmäe (27.02.1959 - 22.07.2011)

Einarist sai KUME külaseltsi aktiivne liige 2008. aastal. Mitmel aastal juhendas ta vabatahtlikke Euroopa noori Meossaare kabeli ümbruse korrastamisel.

2009. sügisel tegi Einar külaseltsile väga kindlameelse ettepaneku mõelda tõsiselt Meossaare kabelimüüride renoveerimisele, vastasel juhul oleks need tema sõnul lähiaastatel tõenäoliselt päris ära lagunenud.

Külaseltsi poolt tehti PRIAle taotlus, mis sai positiivse vastuse.

2010. a. suvel renoveeriti OÜ Krive Ehituse poolt Meosaare kabelimüürid.

Einar võttis otse loomulikult enda kanda ehitustööde igapäevase korraldamise. Ta oli juulist oktoobrini südamega ehitustööde organiseerimise juures, aitas oma traktori jm tehnikaga, ajas asju töödejuhatajaga, tegeles ehitusmeestega, pakkus välja sobivamaid lahendusi ja aitas ehitustöödel. Einar suhtus sellesse ettevõtmisse väga tõsiselt ja ei leppinud poolikute lahendustega. Kuna kabel ei ole muinsuskaitse all, siis tuli renoveerimistöödele mõneti loominguliselt läheneda. Sealjuures pakkus ta välja mitmeid lahendusi, mida koos läbi arutades püüti kõige õigem leida. Tema koostöövalmidusest kõneleb seegi, et naabrimehi appi kutsudes ehitati infotahvel ja organiseeriti kohale sobiv traktor maapinda planeerima.

20. oktoobril toimunud kabelimüüride õnnistamise ja renoveerimistööde lõpetamise sündmuse ettevalmistamisele aitas Einar samuti palju kaasa. Soovides saavutada väga head tulemust palus ta abi sõpradelt, kes aitasid helitehnika ja voolugeneraatoriga. Laulsid Einari lapsed ja nende sõbrad. Väga ilusad olid teed ääristavad põlevad pakud ja lõkketuli kabeliaia väravas.

Meossaare kabeliaed on üks ilus paik väikeses maakohas, mis on avatud kõigile möödujatele. Oleme unistanud, et selles paigas võiks tulevikus mõne kontserdi või muu kultuurisündmuse korraldada.

Kogu seda ettevõtmist suvest sügisesse vedas Einar mõtlemata tasule. Nagu ta ise korduvalt ütles, oli kabelimüüride lagunemise peatamine tema suur unistus. Samas oli ta valmis taas panustama oma aega ja energiat jätkuprojektis, mille käigus saaks taastatud kabelimüüre ümbritsev kiviaed.

Mäletame Einarit kui heasüdamlikku, hoolivat ja tegusat kaaslast.

Hillar Nahkmann (27.07.1964 - 22.12.2008)

Selle aasta jõulud tulid Kurla külas teisiti. Määru talu aknad olid pimedad, ainult naabrite süüdatud küünlad põlesid väravas, mälestamaks Hillar Nahkmanni – sõpra, naabrimeest, KUME külaseltsi asutajaliiget. Ootamatult oli lakanud töötamast tema suur ja hea süda.

Hillar Nahkmann sündis 27. juulil 1964. aastal Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötas ajalooõpetajana Keila I keskkoolis. Alates 1991. aastast töötas Hillar Eesti Raadios, esialgu uudistetoimetuses, hiljem Vikerraadios. Hillar oli väga populaarne väliskommentaator ja saatejuht, teda armastasid väga paljud kuulajad. Ta oli ka Eesti Muinsuskaitseseltsi asutajaliige ja auhinnatud mälumängija.

Kurla külas Määru talus asus Hillar toimetama 2004. aasta suvel. Kiiesti muutus see koht talle nii armsaks, et ta veetis seal iga oma vaba hetke. Külarahva abi igapäevatoimetustes aitas põlisel linnamehel maaeluga kohaneda. Toredad naabrid ja külas leitud uued sõbrad olid see, mis lisas elule värvi. Kunagi pidi saama Määrust koht, kus püsivalt olla... kahjuks läks teisti ja nüüd saab selleks jäämise kohaks Pilistvere kalmistu.

Hillar, loodame, et sa hoiad seal teisel pool meie tegemistel ikka silma peal. Külas läheb elu omasoodu edasi, ainult palju vaiksem on... Tea, et me väga armastasime sind ja jääme ikka meenutama neid aegu, kui sa olid meiega!